Natalija Narotšnitskaja

Natalija Narotšnitskaja (vene keeles Наталия Алексеевна Нарочницкая; 23. detsembril 1948 Moskvas) on Venemaa poliitik, diplomaat ja ajaloolane.

Elu ja tegevus

Natalija Narotšnitskaja sündis Moskvas Nõukogude Liidu juhtivate ajaloolaste perekonnas. Isa ajalooprofessor Aleksei Leontjevitš Narotšnitski (1907–1989) oli NSV Liidu Teaduste Akadeemia liige, 1974–1979 NSV Liidu TA Ajaloo Instituudi direktor. Ema Lidija Narotšnitskaja (1922–2012) töötas 30 aastat NSV Liidu TA Ajaloo Instituudis ajaloolasena.

Lapsepõlv möödus Moskvas heades tingimustes, perekonnas elas guvernant, kes suhtles lastega eranditult saksa keeles. Ta on öelnud, et kasvas üles elevandiluutornis. Õppis Moskva Otto Grotewohli nimelises 3. saksa keskkoolis, kus õpiti süvendatult saksa keelt ja kus õpilasi kasvatati sisuliselt tsaristliku aadlinoorsoo eeskujul. Lapsi õpetati tantsima poloneesi, valssi, minette, õpetajaid tervitati reveransiga. 7. aastaselt deklameeris ta peast Heinrich Heine luulet, 13. aastaselt tõlkis koos klassikaaslastega Schillerit ja Goethet. Abituuriumis kandis koos klassikaaslastega ette Bertold Brechti "Kolmekrossiooperi", etendusel osalesid ka välisriikide diplomaadid. Lõpetas kuldmedaliga keskkooli ja seejärel kiitusega Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudi. Töötas NSV Liidu TA Maailmamajanduse ja Rahvusvaheliste Suhete Instituudis. Kaitses 1974. aastal ajalookandidaadi kraadi teemal "USA ja Saksamaa Liitvabariigi "uus idapoliitika"". 1982–1989 töötas New Yorgis ÜRO peasekretariaadis.

1990ndatel oli seotud mitmesuguste marurahvuslike Venemaa väikeparteidega: Konstitutsioonilse Demokraatia Partei – Rahva Vabaduse Partei, Sotsiaalpatriootlik Liikumine Deržava. Ta on toetanud suurema poliitilise rolli andmist Vene õigeusu kirikule, pooldas Venemaa sissetungi Tšetšeeniasse 1994–1997, kritiseeris NATO laienemist ja sekkumist Jugoslaavia kodusõtta. Nimetanud Balti riikide ajaloolist järjepidevust nükkeks, millega "leevendatakse takistus Venemaa ajalooliste osade NATO-sse sisenemisel." Ta on nimetanud Molotovi-Ribbentropi pakti õigustatuks, kuna sellega saadi tagasi endised Vene impeeriumi alad. "Ma ei usu, et Eestis ja Lätis oleks ilma Nõukogude Liiduta nii palju inimesi kõrgema haridusega, oleks nii palju viiuldajaid, kirjanikke ja filmitegijaid. Leedu filmitegijad on maailmatasemel, aga mis on Soomes? Mitte midagi! Peale Sibeliuse 19. sajandist pole neil midagi."

Ta peab Venemaa välispoliitika edukaks tingimuseks kaasaegses olukorras tagasipöördumist oma traditsioonilistesse alustesse ja uurimist Venemaa diplomaatia kogemustest, mis on omandatud 19. sajandil keerulises vastasseisus maailmaareenil. Ise peab end ühiskondlik-poliitilistes vaadetes kristlikel alustel konservatiiviks.

2002. aastal kaitses Moskva Riikliku Pedagoogikaülikooli juures doktoriväitekirja teemal "Venemaa maailmaajaloo ideoloogilistes ja geopoliitilistes projektides (19. sajandi lõpp – 20.sajand): ajaloo religioossete ja filosoofiliste aluste valguses."

2003. aastal valiti ta Rodina partei esindajana (kuid mitte liikmena) Venemaa Riigiduumasse. Riigiduuma välissuhete komitee aseesimees, inimõiguste ja põhivabaduste tagamise uurimise ja nende üle välisriikides kontrolli tagamise komisjoni esimees. 2007. aasta valimistel teda tagasi ei valitud.

2004. aastal asutas Ajaloolise Perspektiivi Fondi ja on tänaseni selle president. Aastast 2007 fondi Russki Mir hoolekogu liige. Aastast 2008 juhib Pariisis asuvat Demokraatia ja Koostöö Instituuti. 2009–2012 oli ta Venemaa ajaloo võltsimise vastu võitlemise komisjoni liige.

2017. aastast Venemaa Föderatsiooni Ühiskondliku Palati liige.