Naiste male maailmameistrivõistlused

(Ümber suunatud leheküljelt Naiste MM males)

Naiste male maailmameistrivõistlused (inglise keeles Women's World Chess Championship) on naiste maailmameistrivõistlused males. Nende võitjast saab naiste male maailmameister.

Vera Menchik, maailmameister 1927–1944
Sonja Graf, mängis 1937. aastal MM-tiitlimatši, kuid kaotas. 1939. aastal tuli MM-l Vera Menchiku järel teiseks

Rahvusvaheline Maleföderatsioon (FIDE) asutati 1924. aastal. Erinevalt meeste esivõistlustest maailmameistri tiitlile, hakati FIDE initsiatiivil korraldama maleturniire naiste maailmameistri väljaselgitamiseks üsna varakult – 1927. aastal.

MM-i turniirid 1927–1939 muuda

Enne teist maailmasõda jõuti pidada 7 MM-i turniiri (1927, 1930, 1931, 1933, 1935, 1937, 1939). Need korraldati paralleelselt maleolümpiaga samas paigas. Kõik turniirid võitis Vera Menchik veenva eduga. Vaid ühe viigi tegi ta 1927. aastal MM-il Londonis ja 1930. aastal Hamburgis; 1931. aastal Prahas ja 1933. aastal Folkestone'is võitis Menchik kõik partiid.

1927. aastal Londonis sai Menchiku järel teise koha Katarina Beskow (Rootsi) ja kolmanda Paula Wolf-Kalmar (Austria). 1930. aastal Hamburgis ja 1931. aastal Prahas tuli Menchiku järel teiseks Wolf-Kalmar. 1937. aastal MM-il Stockholmis teiseks jäänud Clarice Benini (Itaalia) kaotas võitjale 4 punktiga. 3.–4. kohta jagasid Milda Lauberte (Läti) ja Sonja Graf (Saksamaa). 1939. aastal Buenos Aireses teiseks jäänud Graf kaotas võitjale 2 punktiga. Läti maletaja Lauberte, kes Menchikuga mängis viiki, saavutas 6. koha.

1937. aastal toimus Semmeringis lisaks MM-turniirile veel MM-tiitlimatš Menchiku ja Sonja Grafi vahel, mille Menchik võitis ülekaalukalt. See peeti juulis, kuu aega enne 6. MM-i turniiri Stockholmis.

MM-i turniir 1949/1950 muuda

 
Ljudmõla Rudenko, maailmameister 1950–1953
  Pikemalt artiklis Naiste male maailmameistrivõistlused 1949/1950

Valitsev maailmameister Vera Menchik hukkus teises maailmasõjas. Sõjajärgsed esimesed naiste maailmameistrivõistlused korraldati aastavahetusel 1949/1950 (detsembrist jaanuarini) Moskvas. Üle poole aja turniist juhtis prantslanna Chantal Chaudé de Silans, kuid turniiri lõpupoole väsis ja lasi Nõukogude neliku endast ettepoole. Maailmameistriks tuli Ljudmõla Rudenko, teise koha sai Olga Rubtsova, 3.–4. kohta jagasid Jelizaveta Bõkova ja Valentina Belova.

Sealtpeale korraldati naiste maailmameistrivõistlusi sarnaselt meeste MM-i korraldusega, st MM-tsükli jooksul selgitati välja tiitlipretendent, kes mängis tiitlimatši valitseva maailmameistriga. Tsükkel hõlmas tavaliselt kolm aastat.

Tiitlipretendendi väljaselgitamine 1951–1999 muuda

 
Tiitlipretendent (1959) Kira Zvorõkina ja maailmameister (1956–1958) Olga Rubtsova, esimese maleolümpia võitnud naiskonna liikmed

Aastatel 1951–1969 pääsesid tsooniturniiride paremad otse pretendentide turniirile. Selle võitja sai õiguse kohtuda MM-tiitlimatšis valitseva maailmameistriga. Erandlik juhtum oli 1955. aastal, kui pretendentide turniiri võitis Olga Rubtsova. FIDE otsustas MM-tiitlimatši asemel korraldada 1956. aastal matšturniiri maailma kolme tugevaima maletaja (Jelizaveta Bõkova, Ljudmila Rudenko ja Rubtsova) vahel. Selle võitis Olga Rubtsova ja tuli maailmameistriks.

Aastatel 1970–1975 pääsesid tsooniturniiride paremad mängima tsoonidevahelisele turniirile, mille kolm paremat lülitati koos viimase MM-tiitlimatši kaotajaga pretendentide matšturniiri koosseisu. Pretendentide finaalmatši võitja sai õiguse kohtuda MM-tiitlimatšis valitseva maailmameistriga.

Aastatel 1976–1984 pääsesid tsooniturniiride paremad mängima kahele tsoonidevahelisele turniirile, mille kolm paremat (3 + 3) lülitati koos viimase MM-i pretendentide finaalmatši kaotaja ja tiitlimatši kaotajaga pretendentide matšturniiri koosseisu. Pretendentide finaalmatši võitja sai õiguse kohtuda MM-tiitlimatšis valitseva maailmameistriga.

Aastatel 1985–1991 pääsesid tsoonidevaheliste turniiride paremad taas pretendentide turniirile (matšturniiri asemel).

Aastatel 1992–1999 pääsesid tsooniturniiride paremad mängima ainsale tsoonidevahelisele turniirile, kus rakendati šveitsi süsteemi. Turniiri 6–7 paremat lülitati koos viimase MM-i pretendentide finaalmatši kaotaja ja viimasel pretendentide turniiril teise-kolmanda koha saanutega pretendentide turniiri koosseisu. Pretendentide turniiri kaks paremat mängisid omavahel matši õigusele kohtuda MM-tiitlimatšis valitseva maailmameistriga.

Pretendentide turniiride võitjad (1951–1969) muuda

 
Alla Kušnir, mängis kolmel korral MM-tiitlimatši
  • 1952 – Jelizaveta Bõkova, sai õiguse tiitlimatšile maailmameister Ljudmila Rudenkoga
  • 1955 – Olga Rubtsova, sai õiguse tiitlimatšile maailmameister Jelizaveta Bõkovaga
  • 1959 – Kira Zvorõkina, sai õiguse tiitlimatšile maailmameister Jelizaveta Bõkovaga
  • 1961 – Nona Gaphrindašvili, sai õiguse tiitlimatšile maailmameister Jelizaveta Bõkovaga
  • 1964 – Alla Kušnir, sai õiguse tiitlimatšile maailmameister Nona Gaphrindašviliga
  • 1967 – Alla Kušnir, sai õiguse tiitlimatšile maailmameister Nona Gaphrindašviliga

Pretendentide finaalmatšide võitjad (1970–1984) muuda

 
Nana Alekhsandria, mängis kahel korral MM-tiitlimatši
  • 1971 – Alla Kušnir, sai õiguse tiitlimatšile maailmameister Nona Gaphrindašviliga
  • 1975 – Nana Alekhsandria, sai õiguse tiitlimatšile maailmameister Nona Gaphrindašviliga
  • 1978 – Maia Tšiburdanidze, sai õiguse tiitlimatšile maailmameister Nona Gaphrindašviliga
  • 1981 – Nana Alekhsandria, sai õiguse tiitlimatšile maailmameister Maia Tšiburdanidzega
  • 1984 – Irina Levitina, sai õiguse tiitlimatšile maailmameister Maia Tšiburdanidzega

Pretendentide turniiride võitjad (1985–1991) muuda

  • 1986 – Jelena Ahmõlovskaja, sai õiguse tiitlimatšile maailmameister Maia Tšiburdanidzega
  • 1988 – Nana Ioseliani, sai õiguse tiitlimatšile maailmameister Maia Tšiburdanidzega
  • 1990 – Xie Jun, sai õiguse tiitlimatšile maailmameister Maia Tšiburdanidzega

Pretendentide finaalmatšide võitjad (1992–1999) muuda

  • 1993 – Nana Ioseliani, sai õiguse tiitlimatšile maailmameister Xie Juniga
  • 1995 – Susan Polgár, sai õiguse tiitlimatšile maailmameister Xie Juniga
  • 1998 – Xie Jun, sai õiguse tiitlimatšile maailmameister Susan Polgárga

Maailmameistri selgitamine alates 2000 muuda

 
Aleksandra Kostenjuk, maailmameister 2008–2010
 
Anna Ušenina, maailmameister 2012–2013

2000. aastal muudeti kardinaalselt MM-korraldust: korraldati ELO-reitingu alusel komplekteeritud 64 osavõtjaga MM-turniir, kus mängiti nokautsüsteemis. Turniiri kaks edukamat mängisid neljast partiist koosneva finaalmatši. Võitja kuulutati maailmameistriks.

2011. aastal muudeti MM-korraldust. Jätkati MM-turniiri läbiviimist, mille võitja tuli maailmameistriks, kuid uuendusena sätestati, et FIDE grand prix' sarja võitja saab õiguse kohtuda MM-tiitlimatšis valitseva maailmameistriga.

MM-turniiri võitjad (maailmameistrid) 2000–2010 muuda

FIDE naiste grand prix' sarja võitjad (alates 2011) muuda

MM-turniiri võitjad (maailmameistrid) alates 2012 muuda

Pretendentide turniiride võitjad (2019–) muuda

Naiste male maailmameistrid muuda

 
Valitsev maailmameister Ju Wenjun
  Pikemalt artiklis Naiste male maailmameister

Esimene maailmameister Vera Menchik hoidis maailmameistri tiitlit kuni surmani 1944. aastal. Alates 1950. aastast valitsesid naiste maletroonil rohkem kui nelikümmend aastat Nõukogude Liidu maletajad; kuulsaim neist oli Nona Gaphrindašvili (gruusia naismaletajate käes oli maailmameistritiitel ühtjärge ligi 30 aastat). Hiina maletaja tuli esmakordselt maailmameistriks 1991. aastal. Pärast seda kuni 2019. aastani on maletroon hiinlannade käes olnud vaheaegadega kokku 19 aastat.

Eesti maletajad maailmameistrivõistlustel muuda

Vaata ka muuda

Viited muuda