Naiste maleolümpia

Naiste maleolümpia on võistkondlik maleturniir, mida korraldab Rahvusvaheline Maleföderatsioon (FIDE). Esimene naiste maleolümpia peeti 1957. aastal Hollandis Emmenis. Võistlesid 21 riigi kaheliikmelised esindused. Nõukogude Liidu võistkond koosseisus valitsev maailmameister Olga Rubtsova (esimesel laual) ja Kira Zvorõkina (teisel laual) sai kuldmedali. Hõbemedali sai Rumeenia ja pronksmedali Saksa DV võistkond (esimesel laual mängis Edith Keller-Herrmann).

Esimene naiste maleolümpia toimus Hollandis Emmenis 1957. aastal. Kuldmedali võitnud Nõukogude Liidu võistkond (Kira Zvorõkina ja Olga Rubtsova) mängimas
Kuldmedali võitnud Venemaa võistkond (Tatjana Kossintseva, Valentina Gunina, Aleksandra Kostenjuk ja Natalja Pogonina) maleolümpial İstanbulis 2012. aastal

Pärast kuueaastast vahet korraldati järgmine olümpia 1963. aastal Splitis, millel tegi kaasa 15 riigi kolmeliikmelised esindused. Kuldmedali sai Nõukogude Liit (esimesel laual mängis valitsev maailmameister Nona Gaphrindašvili). Hõbemedali sai Jugoslaavia (esimesel laual Milunka Lazarević) ja pronksmedali taas Saksa DV võistkond (esimesel laual taas Keller-Herrmann).

Järgmised olümpiad toimusid 1966., 1969., 1972. aastal. Sealtpeale korraldatakse maleolümpiat iga kahe aasta tagant. Aastatel 1963–1974 oli võistkonna koosseisus kolm liiget, 1976. aastast neli liiget (mängiti kolmel laual) ja alates 2008. aastast kuulub võistkonda viis liiget, kes mängivad neljal laual. 1972. aastal peeti ja alates 1976. aastast korraldatakse naiste maleolümpiat koos meeste maleolümpiaga.

Kuni 1991. aastani olid edukaim riik Nõukogude Liit (11 kuldmedalit ja 2 hõbemedalit). 1980. ja 1982. aastal komplekteeriti Nõukogude Liidu neljaliikmeline võistkond eranditult gruusia maletajatest.

1976. aastal Haifas toimunud maleolümpiast Nõukogude Liit ja rida teisi riike poliitilistel põhjustel osa ei võtnud. Kuldmedali võitis Iisrael (esimesel laual mängis Alla Kushnir). 1988. ja 1990. aastal võitis kuldmedali Ungari, kelle koosseisus mängisid õed Polgárid.

1992. aastast mängivad gruusia maletajad Gruusia lipu all. Kuldmedal võideti 1992, 1994., 1996. ja 2008. aastal.

Hiinlannad jõudsid medalikonkurentsi 1990. aastal. Kuldmedali said nad 1998., 2000., 2002., 2004., 2016. ja 2018. aastal.

Venemaa võitis kuldmedali 2010., 2012. ja 2014. aastal ning Ukraina 2006. aastal (esimesel laual mängis Katerõna Lagno).

Eesti võistkond maleolümpial

muuda

Eesti naiskond mängis maleolümpial esimest korda 1992. aastal Filipiinidel Manilas. Võistkonda kuulusid (laudade järjekorras): Tatjana Fomina, Monika Tsõganova, Maaja Ranniku ja varus Tuulikki Laesson. Eesti naiskonna debüüt lõppes 10.–12. koha jagamisega 62 naiskonna seas.[1] Eesti naiskonna edukam esinemine oli 1994. aastal Moskvas toimunud maleolümpial. Võistkonda kuulusid: Monika Tsõganova, Tatjana Fomina, Leili Pärnpuu ja varus Tuulikki Laesson. Koguti 24,5 punkti 42st, millega saadi 6.–8. koha jagamne 81 naiskonna seas.[1] Olümpia parimad: 1. Gruusia, 2. Ungari, 3. Hiina, 4. Rumeenia, 5. Ukraina, 6. Eesti (Buchholzi koefitsiendi alusel). Venemaa oli esindatud kahe võistkonnaga. Parim neist saavutas 10. koha.

1996. aastal maleolümpial Jerevanis jagas Eesti 13.–22. kohta 74 naiskonna seas. Eesti mängis koosseisus: Tuulikki Laesson, Tatjana Fomina, Leili Pärnpuu ja varus Kaja Paidla.[1]

1998. aastal Venemaal Elistas toimunud maleolümpial mängis Eesti naiskond koosseisus: Monika Tsõganova, Tatjana Fomina, Tuulikki Laesson ja varus Leili Pärnpuu. Tulemuseks saadi 22 punkti 39st, millega jagati 16.–20. kohta 72 naiskonna seas.[1]

Pärast 2000. aastat taandus Eesti naiskond maleolümpiatel tasapisi, kuid kindlalt, maailma mastaabis üha enam tahapoole.[1] 21. sajandi parim tulemus saadi 2016. aastal Bakuus26. koht 140 naiskonna seas. Võistkonda kuulusid Mai Narva, Monika Tsõganova, Margareth Olde, Triin Narva ja varus Regina Narva.[2]

2024. aastal

muuda

Budapestis peetud 45. maleolümpial sai Eesti naiskond 33. koha. Mängisid Mai Narva, Margareth Olde, Sofia Blokhin, Triin Narva ja Grete Olde. Naiskonna kapten oli suurmeister Jaan Ehlvest.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda