Psühhoanalüütiliste teooriate kohaselt tuleneb musta huumori naljana tajumine psüühikasse kogunenud ja seal alla surutud agressiivse energia vallandumisest, mis on omamoodi mäss vaimsete ja loogiliste "tsensorite" vastu (Spencer, Freud, Redlich, Levine, Deleanu jt). Samal põhjusel võivad naljakana tunduda ka vägivalla- ja õudusfilmid.[viide?]
Musta huumori eelistamine võib olla märk keskmisest kõrgemast intelligentsist.[1]
"Juku, roni kohe maha! Ega isa ennast sellepärast üles ei poonud, et sina tema jalgade otsas kiikuda saaksid!"
"Mis kell on?" küsib ühesilmaline kerjuseit möödujalt. "Öö on, muti, öö on," vastab too ning kustutab oma sigaretikoni eidekese ainsasse allesjäänud silmakoopasse.
Mis on vahet suurel juudil ja väiksel juudil? – Suur juut põleb kauem.
