Muinaspõhja keel

 See artikkel räägib vanimast teadaolevast põhjagermaani keelekujust; mõnikord nimetatakse muinaspõhja keeleks ka alates 8. sajandist kõneldud vanapõhja keelt

Muinaspõhja keel ehk muinasskandinaavia keel (rootsi urnordiska, inglise Proto-Norse) on vanim tõendatud põhjagermaani keele kuju.

Üks kahest Gallehusi kuldsarvest (5. sajand, Taani), mis kannab muinaspõhjakeelset ruunikirja. R. J. Paulli joonis, 1734

Seda kõneldi oletatavasti 1.–7. sajandil praeguse Taani, Rootsi ja Norra alal.

Skandinaaviast on leitud umbes 200 muinaspõhjakeelset ruunikirjateksti, millest vanimad pärinevad 3. sajandist. Peale tekstide võimaldavad muinaspõhja keelt uurida antiikautorite poolt mainitud koha- ja isikunimed ning laensõnad näiteks eesti keeles, soome keeles ja saami keeltes, nende hulgas: rõngas/rengas < *hrengaz, kuningas < *kuningaz, ruhtinas < *druhtinaz, püksid < *bukse, silt < *skild, märk/ama < *mērke, riik < *rik, väärt < *vaērd, kapp < *skap .

Keelenäide

muuda

Vanemas ruunitähestikus kiri Taanist Gallehusist leitud kuldsarvelt:

ek HlewagastiR holtijaR horna tawido

Mina, HlewagastiR Holtist/Holti poeg sarve tegin

Vaata ka

muuda