Moriskitants

Moriskitants ehk moresk või morisk (itaalia keeles moresca, hispaania keeles morisca 'mauri-'; moriskideks nimetati Hispaanias ristitud maure) oli hiliskeskajal ja varauusajal levinud eksootilise karakteriga lavatants, mille levik tagasivaatavalt laseb selle lähted paigutada 15. sajandi õukonnakultuuri ning see kuulub pigem renessansi ilmingute hulka.

Erasmus Grasseri nikerdatud moriskitantsija (koopia) Müncheni vana raekoja saalis

Moriskitants, hispaania keeles danza morisca, Christoph Weiditzi "Trachtenbuchis", lk 107-108. 1530. aastad. Tekstid juures "Allso dantzen die morystgen mit ain ander schnölle mit den Fingern dar zue 'nii tantsisid moriskid kiiresti sõrmedega sinna juurde', "das Ist das moristgis dantz spil schre… dar zu wie die kelber" 'See on moriski tantsumäng röök.../isid/ sinna juurde nagu vasikad'

Jacques Callot' ofort sarjast "Balli di sfessania"

Ajaloost

Moriskitantsu lavakostüümides ja muusikas oli olemas eksootiline "mauripärane" element ja tants võis endast kujutada stiliseeritud võitlust mauride ja kristlaste vahel, mis lähtus 15. sajandi sõjasündmustest Hispaanias, kuid teatud jooned moreskis näivad olevat palju vanema algupäraga. Nägude mustaks värvimine, ohtrad kellukesed rõivaste küljes, Narri tegelaskuju, kes mõnikord esines naiseks rõivastatud mehena ja mäng mõõkadega on lasknud saksa päritoluga ameerika musikoloogil Curt Sachsil ja teistel liigitada moriski vanade viljakusriituste hulka. Inglismaal tantsitud morrist, mida on peetud moriski üheks variandiks ja millest on teateid juba 14. sajandist, iseloomustab enamiku nende elementide kasutamine.

15. sajandi lõpul, eriti Itaalias, tantsiti moriski karnevalirongkäikudes ja intermedio'tes. Olgugi et tantsu on kirjalike allikates mainitud sagelija seda võib nimetada üheks enimmainitud tantsuks, puuduvad sellest perioodist igasugused kirjeldused koreograafia kohta.

Thoinot Arbeau tantsukäsiraamatus "Orchésographie" (1588–1589) on öeldud, et mõned morisque tantsijaist värvisid oma näod mustaks, et sarnaneda mauridega, ja kandsid jalgade ümber kuljuseid.

Jacques Callot' graafiliste lehtede seeria "Balli di Sfessania", mis kujutab veidrate nimedega ja maskides tegelasi tantsimas groteskseid poose võttes, kujutavad samuti mitte niivõrd commedia dell'arte stseene, nagu arvab osa uurijaid, vaid moreskitantsu üht varianti, mida Napoli ja Malta murretes nimetati sfessania.

Muud

Sõna moresca on Itaalias kasutatud ka villanella sünonüümina kergekaalulise rahvaliku karakteriga laulu kohta (nii on Claudio Monteverdi ooperi "Orpheus" rõõmsameelne lõpupala pärast koori lauldud kokkuvõtet moresca).

Vaata ka

• Morris