Michael I

Disambig gray.svg  See artikkel räägib 9. sajandi Bütsantsi keisrist. Sama nime kandva vastupaavsti kohta vaata artiklit David Bawden.

Michael I Rangabe (kreeka keeles Μιχαὴλ Ῥαγγαβέ; umbes 77011. jaanuar 844) oli Bütsantsi keiser aastatel 811813. Michael oli patriitsi Theophylaktos Rangabe, Egeuse mere laevastiku ülema poeg. Ta abiellus keiser Nikephoros I tütre Prokopiaga enne, kui Nikephorosest sai keiser. Temast sai äia võimuletuleku järel kouropalatēs - palleeülem.

Michael I Rangabe
Michael I Rangabe
Bütsantsi keiser
Ametiaeg
2. oktoober 811 – 11. juuli 813
Eelnev Staurakios
Järgnev Leo V
Isikuandmed
Sündinud umbes 770
Surnud 11. jaanuar 844
Prote saar (tänapäeva Kınalıada)
Abikaasa Prokopia
Vanemad Theophylaktos Rangabe
Lapsed Theophylaktos, Staurakios, Niketas, Georgo, Theophano

Päritolu ja võimuletõusRedigeeri

Michaeli päritolu kohta on esitatud erinevaid andmeid. Mõne autori arvates ulatuvad tema esivanemate juured Kreekasse. Teised aga leiavad, et tegemist oli slaavi päritolu mehega, millele viitab ka Michaeli ilmselt slaavi päritolu hüüdnimi Rhangabe, mis tähendab tõlkes "tugevakäeline". Selle hüüdnime sai Michael aastaid enne keisritroonile asumist ja see ei sobinud kuidagi tema järgneva elukäiguga.[1]

Michael abiellus keiser Nikephoros I tütre Prokopiaga enne, kui Nikephorosest sai keiser. Temast sai äia võimuletuleku järel kouropalatēs – paleeülem. 811. aasta juulis sai peale isa surma keisriks Staurakios, kes oli lahingus väga raskelt haavata saanud. Keiser mõistis ka ise, et tema elupäevad on ilmselt loetud ning ta soovis pärandada võimu oma naisele, sest lapsi tal polnud. Tal polnud aga jõudu oma plaanide elluviimiseks. Lisaks oli õukonnas piisavalt teisi võimupretendente, kes sõlmisid keisri vastu vandenõu, mille etteotsa asus Staurakiose õemees ja Michael I. Kui kuulujutud vandenõust jõudsid lõpuks keisrini, otsustas ta tegutseda ning andis käsu Michael vangistada ja sandistada. Kuid jõuetu voodihaige Staurakiose käsu täitmisega ei kiirustatud, seda enam, et keisri lähikond koosnes selleks ajaks juba valdavalt reeturitest. Igaks juhuks aga otsustasid vandeseltslased viivitamatult tegutseda ja 811. aasta 2. oktoobril tõugati Staurakios troonilt. Et nüüd juba väga haige endine keiser ei kujutanud enesest mingit ohtu, siis kingiti talle elu ja lubati jääda pealinna. Seal ta ka järgmise aasta 11. jaanuaril suri.[2]

ValitsemineRedigeeri

Michael sai väga hästi aru, et tema positsioon troonil pole eriti kindel, ning võttis populaarsuse võitmiseks kasutusele äraproovitud abivahendi – ta alustas üleüldist raha jagamist. Õnneks oli ju tema äi Nikephoros suutnud koguda riigikassasse suuri summasid. Kui Nikephoros vajas omal ajal raha peamiselt selleks, et tugevdada riiki, siis Michaelil oli raha vaja vaid oma võimu kindlustamiseks. Keiser olevatki, bütsantslaste sõnade järgi, jaganud raha kõigile, alates senaatoritest ja lõpetades kerjusetega.[1]

Michaeli nõrkusi ära kasutades nõudis patriarh talt kirjalikku vannet, et keiser ei tagane õigest usust, jätkab pühapiltide austamist, ei piira kiriku õigusi ja kuulutab surmanuhtluse kõigile ketseritele. Ning erinevalt oma haigest, kuid hingelt hoopis tugevamast eelkäijast, keiser selle nõusoleku ka andis. Nii sai Bütsants enesele valitseja, kellega kõik olid esmapilgul rahul. Samas oli keiser kõikvõimalike lubadustega niivõrd kätest ja jalust seotud, et oli tegelikult võimetu riiki juhtima. Lisaks andis ulatuslik rahvale raha jagamine tugeva hoobi riigi finantsolukorrale. Kuid see polnud kaugeltki ainsaks kahjuks, mida Michaeli lühinägelik tegutsemine keisririigile tõi. Nimelt keeldus ta väljakutsuvalt rahuettepanekust, mille tegi 811. aasta 26. juulil bütsantslaste üle hiilgava võidu saavutanud bulgaarlaste khaan Krum. Seega kordas keiser Nikephorose omaaegset viga. Saanud rahupakkumisele solvava sisuga vastuse, alustas khaan oma vägedega Bütsantsi alade rüüstamist. Seekordse rünnaku muutis eriti ohtlikuks asjaolu, et üks bütsantsi ehitusmeistritest läks vaenlaste poolele üle ja aitas neil ehitada müürilõhkumismasinaid, mis võimaldas neil vallutada mitu linna. 812. aasta lõpuks jõudsid bulgaarlased Konstantinoopoli alla, kuid sealt õnnestus nad tagasi tõrjuda. Järgmise, 813. aasta alguses suurendasid bütsantslased veelgi eduseisu, see aga pani Michaeli unustama kõik ettevaatusabinõud. Keiser liikus oma vägedega nüüd nii, nagu bulgaarlasi poleks üldse olemas, kuigi paljud väepealikud mõistsid, millega selline ettevaatamatus võib lõppeda, ja üritasid tuua keisrit maa peale tagasi. Keiser aga ei teinud nende hoiatustest isegi välja. Ning arutu tegutsemine viiski selleni, mida oli oodata – 813. aasta 22. juunil sai Bütsantsi sõjavägi hävitavalt lüüa ja keisril õnnestus vaevalt põgeneda pealinna. Seal aga ei toetanud teda enam mitte keegi. Jäänud toetuseta, pidi Michael alistuma õukondlaste nõudmisele loobuda troonist ja lasta ennast mungaks pühitseda. Et võtta ka tema pojalt (kes oli Michaeli ametlikuks kaasvalitsejaks) ja vennalt igasugune võimalus tulevikus pretendeerida võimule, nad sandistati. Michael elas mungana üle tervelt kolm järeltulijat ja suri 11. jaanuaril 844. aastal.

Michael I valitsemisaega langes üks küllaltki tähendusrikas sündmus: nimelt andis keiser 812. aastal Karl Suurele loa kasutada basileuse tiitlit, ja selle sammuga tunnistati kaudselt Lääne ja Ida võrdsust.[1] Selle sammuga sai Bütsants endale Veneetsia tagasi.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 206-208.
  2. David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 204-205.
Eelnev
Staurakios
Bütsantsi keiser
2. oktoober 81111. juuli 813
Järgnev
Leo V