Melanhoolne depressioon

Melanhoolne depressioon ehk melanhoolsete tunnustega depressioon on kliinilise depressiooni alamtüüp.

Melanhoolne depressioon
Valdkond psühhiaatria
Sümptomid alanenud meeleolu, alanenud enesehinnang, energia vähenemine,
häiritud uni, anoreksia, anhedoonia, positiivsete emotsionaalsete
reaktsioonide nõrgenemine, tuju langemine hommikuti[1]
Tüsistused enesevigastamine, enesetapp
Tavapärane avaldumine alates varajasest täiskasvanueast
Põhjused geneetilised, keskkonnast pärinevad ja psühholoogilised tegurid
Riskitegurid häire esinemine sugupuus, psühhotrauma
Ravi psühhoteraapia, antidepressandid, elekterimpulssravi

Nähud ja sümptomid muuda

 
Accademia - La Meditazione, Domenico Fetti 1618

Diagnoosimiseks peab esinema vähemalt üks järgnevatest sümptomitest:

  • Anhedoonia (võimetus leida positiivsetest asjadest rõõmu)
  • Meeleolu reaktiivsuse puudumine (st meeleolu ei parane positiivsetele sündmustele reageerides)

Ja vähemalt kolm järgmistest:

  • Depressioon, mis erineb subjektiivselt leinast või kaotusest
  • Kehakaalu langus või isutus
  • Psühhomotoorne rahutus või pidurdatus
  • Varajane hommikune ärkamine
  • Ebaratsionaalne süütunne
  • Tugev meeleolu alanemine hommikuti

Melanhoolsed tunnused kehtivad depressiooni episoodi kohta, mis esineb osana depressioonist või I või II tüüpi bipolaarsest häirest.[2]

Põhjused muuda

Arvatakse, et melanhoolset tüüpi depressiooni põhjused on enamasti bioloogilised tegurid; häire võib olla päritav. Stressirohked olukorrad võivad vallandada melanhoolse depressiooni episoode, kuigi stress on antud häire puhul pigem soodustav tegur, kui vajalik või piisav põhjus. Ka psühhootiliste sümptomitega inimesed on melanhoolse depressiooni suhtes vastuvõtlikumad. Häiret esineb sageli vanemas populatsioonis ja tihti peetakse sümptomeid ekslikult dementsuseks — depressioon on eraldi seisund, mis võib eakatel dementsusega kaasneda.[3]

Ravi muuda

Melanhoolset depressiooni peetakse sageli isiku bioloogilises eripäras põhinevaks ja eriti raskeks depressiooni vormiks.[4] Ravi hõlmab antidepressante, elekterkrampravi või muud empiirilist ravi (kognitiivset käitumisteraapiat ja interpersonaalset teraapiat).[5] 2008. aasta unipolaarset depressiooni käsitlevas uuringus leiti melanhoolsete tunnuste esinemissageduseks 23,5%.[4] Melanhoolne depressioon oli esimene põhjalikult uuritud depressiooni alatüüp.

Esinemissagedus muuda

Melanhoolse depressiooni esinemissagedus paistab populatsioonis kasvavat, kui piirkonna temperatuur on madal ja/või päikesevalgust on vähe.[6] Vastavalt DSM-IV-le (Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders) võib "melanhoolsete tunnuste" spetsifikatsiooni rakendada ainult järgmiste häirete puhul:

  1. Depressiivne episood, üksik episood
  2. Depressiivne episood, korduv episood
  3. I tüüpi bipolaarse häire viimne depressiivne episood
  4. II tüüpi bipolaarne häire viimne depressiivne episood

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. https://www.healthline.com/health/depression/melancholic-depression#symptoms
  2. Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders - Text Revision. Arlington VA: American Psychiatric Publishing. 2008. Lk 419–420. ISBN 978-0-89042-025-6.
  3. Pekker, Michael. "Clinical Depression: Symptoms and Treatments". Vaadatud 12.10.2011.
  4. 4,0 4,1 McGrath, Patrick; Ashan Khan; Madhukar Trivedi; Jonathan Stewart; David W Morris; Stephen Wisniewski; Sachiko Miyahara; Andrew Nierenberg; Maurizio Fava (2008). "Response to a Selective Serotonin Reuptake Inhibitor (Citalopram) in Major Depressive Disorder with Melancholic Features: A STAR*D Report". Journal of Clinical Psychiatry. 69: 1847–1855. DOI:10.4088/jcp.v69n1201.
  5. Luty, Suzanne; Carter, Janet; McKenzie, Janice (2007). "Randomised controlled trial of interpersonal psychotherapy and cognitive-behavioural therapy for depression". The British Journal of Psychiatry. 190: 496–502. DOI:10.1192/bjp.bp.106.024729.
  6. Radua, Joaquim; Pertusa, Alberto; Cardoner, Narcis (28.02.2010). "Climatic relationships with specific clinical subtypes of depression". Psychiatry Research. 175 (3): 217–220. DOI:10.1016/j.psychres.2008.10.025. PMID 20045197.