Meistrikandidaat (male)
Meistrikandidaat males on reas riikides males sportlike saavutuste eest tulemuspõhiselt antav nimetus või spordijärk. Meistrikandidaadi nimetust (inglise keeles Candidate Master; lühend CM) annab 2002. aastast ka Rahvusvaheline Maleföderatsioon (FIDE) oma liikmesliitude maletajatele vastavate nõuete täitmisel.
Nõuded meistrikandidaadi nimetuse saamiseks on madalamad kui meistri nimetuse saamiseks.
Venemaal muuda
Venemaal on meistrikandidaat (vene keeles кандидат в мастера спорта) spordijärk, mida antakse vähemalt 9-aastastele maletajatele, kes on malevõistlusel täitnud meistrikandidaadi normi. Meistrikandidaadi norm on määratud protsendiga võistlustel saadaolevast maksimaalsest punktide arvust, Protsendi suurus sõltub võistluste osavõitjate keskmisest reitingust. Näiteks kui võistluste keskmine reiting jääb vahemikku 2000–2025, on meistrikandidaadi normiks sellel võistlusel 55% võimalikust punktide arvust.[1]
Nõukogude Liidus muuda
Nõukogude Liidus anti maletajatele meistrikandidaadi spordijärk, mil oli esimesest järgust kõrgem spordijärk (sarnaselt Venemaal tänapäeval antava meistrikandidaadi spordijärguga).
Esimesed meistrikandidaadid males Eesti NSV-s muuda
Augustis 1945 korraldati Tallinnas üleliiduline I järgu turniir, kus 21-aastane Aleksander Arulaid tuli esimeseks ja 25-aastane Raul Renter jagas kolmandat kohta. Mõlemad teenisid oma esimese meistrikandidaadi palli. Sügisel 1945 Riias peetud Balti turniiril tulid Renter ja Arulaid esikuuikusse ja said kolmanda meistrikandidaadi palli.
Veebruaris 1947 Tallinnas peetud vabariiklikul palliturniiri kaks esimest olid mitmekordne Eesti malemeister Johannes Türn ja 20-aastane Jüri Randviir. Septembris 1947 Tallinnas peetud vabariikliku palliturniiri (kaasa tegi kaks meistrikandidaati) võitis ülekaalukalt Randviir ja sai kolmanda meistrikandidaadi palli.
Detsembris 1947 alanud Eesti NSV meistrivõistlustel osales neli meistrikandidaati (Renter, Arulaid, Randviir ja laevastiklane Pavel Kondratjev). Nad hõivasid turniiril neli esimest kohta. 5.–6. kohta jagasid 21-aastane Uno Mikkov ja 16-aastane Iivo Nei. Oktoobris 1948 lõppenud Eesti NSV meistrivõistlustel osales taas neli meistrikandidaati. Konkurentsi neile pakkusid Villard ja Nei, kes jagasid 4.–5. kohta.
1949. aastal Tartus peetud vabariiklikul palliturniiri võitis Iivo Nei ja sai ühtlasi meistrikandidaadiks. 1950. aastal toimunud Eesti NSV meistrivõistlustel osales kolm meistrikandidaati. Esikuuikusse tuli neli esimese järgu maletajat: Feliks Villard (võitis pronksmedali), 30-aastane Isai Rozenfeld, 19-aastane Gunnar Uusi ja Johannes Türn.
Esimesi meistrikandidaate males Eesti NSV-s muuda
- 1945 – Raul Renter, Aleksander Arulaid[2]
- 1947 – Jüri Randviir[3]
- 1949 – Iivo Nei[4]
- 1950 – Johannes Türn, Feliks Villard [3]
- 1951 – Gunnar Uusi[5]
- 1952 – Isai Rozenfeld [3]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Нормы и условия их выполнения для присвоения спортивных разрядов. chess.sainfo.ru
- ↑ "Male Eestis". Koostanud Eduard Lukk. Tallinn: Eesti Raamat, 1965. Lk 154
- ↑ 3,0 3,1 3,2 "Male Eestis". Koostanud Eduard Lukk. Tallinn: Eesti Raamat, 1965. Lk 352
- ↑ "Male Eestis". Koostanud Eduard Lukk. Tallinn: Eesti Raamat, 1965. Lk 180
- ↑ "Male Eestis". Koostanud Eduard Lukk. Tallinn: Eesti Raamat, 1965. Lk 188