Mart Elango
Mart Elango (8. jaanuar 1936 – 12. veebruar 1996) oli eesti füüsik.
Ta lõpetas 1954. aastal Tartu 1. Keskkooli.
Ta töötas esmalt Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudis, uurides võredefektide tekitamist kristallides.[1]
Esimese eesti füüsikuna töötas ta sünkrotronkiirgusega 1969. aastal Wisconsinis USA-s, hiljem ka Novosibirski ja Lundi kiirenditel. Nendest uuringutest kasvas välja uus töösuund Eesti füüsikas, röntgenspektroskoopia, ja Mart Elangost sai röntgenspektroskoopia labori juhataja Teaduste Akadeemia Füüsika Instituudis, praeguses Tartu Ülikooli Füüsika Instituudis.[1]
Ta oli tahkisefüüsika (hiljem laseroptika) kateedri asejuhataja ja juhataja (1976–1992) ning tahkisefüüsika õppetooli professor (1992–1996).[1]
Temalt ilmus üle 120 artikli ning monograafia "Elementaarsed mitteelastsed kiirgustekkelised protsessid", mis on tõlgitud ka inglise keelde. Raamat sai Eesti Vabariigi teaduspreemia.[1]
Mart Elango on kirjutanud ka aimeartikleid ning artikleid Eesti entsüklopeediasse.[1]
IsiklikkuRedigeeri
Tema isa oli pedagoogikateadlane Aleksander Elango, õde on bioloog Anne-Liis Sõmermaa. Tema tütred on keeleteadlane Renate Pajusalu ja haridustegelane Irene Käosaar.[2]
ViitedRedigeeri
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Mart Elango mälestuseks" Universitas Tartuensis, 02. veebruar 2006.
- ↑ Sirle Sommer-Kalda. "Haridusdünastia särav järeltulija". Põhjarannik, 22.02.2016. Vaadatud 02.01.2018.