Marie de France

Marie de France (1160–1210) oli keskaegne prantsuse luuletaja. Ta oli esimene tuntud naine, kes kirjutas prantsuskeelset luulet.

Marie de France

Ta sündis ja kasvas arvatavasti küll Prantsusmaal, kuid veetis suurema osa elust Inglismaal. Marie de France'i mugandatud Aisopose valme loeti ning imiteeriti 12.–18. sajandini. Romantism taasavastas 19. sajandil tema vanaprantsuskeelsed värssjutustused anglonormanni käsikirjadest.

Marie de France kuulus ka rüütlikirjanduse autorite hulka, mugandades bretooni (nim. ka briti ainestiku) legende, mis muidu vaid suuliselt levisid.

Elukäik

Marie de France'i elust on teada väga vähe, peaaegu ei midagi peale selle, mis ta ise kirjutas oma "Valmide" epiloogis:

Marie ai num, si sui de France. (anglo-normanni pr. k.)

Marie on nimi ja olen Prantsusmaalt.

"Prantsusmaa" tähistas sel juhul praegust Île-de-France'i. Tõenäoliselt elas Marie de France ka Inglismaal ja oli seotud Henry II Plantagenêti õukonna ning peamiselt Akvitaania Eleanoriga. Marie de France'i kaksteist leed on pühendatud ühele kuningale, kelleks on kahtlemata Henry II.

Medievistid on oletanud, et Marie de France võis ka olla kas Barkingi või Readingi kloostri abtiss, kuid see oletus on jäänud kinnituseta. Mitmed teadlased on välja pakkunud, et Marie võis olla Meulani krahvi Galéran IV tütar, kes abiellus Hugues Talbotiga 1170. aasta paiku ning läks koos abikaasaga elama tema maadele Inglismaal. See hüpotees on aga samuti väga ebatõenäoline.

Marie de France on anglonormanni poeetide seas tähtsal kohal, ka oli ta silmapaistvaim naine oma sajandil ja oma kultuuris. Ta kõhkles aga pikalt enne luule juurde jäämist. Varem oli ta tõlkinud ladina keelest, paljudel antiikajaloo teemadel. Kuid, olles märganud, et sarnase tõlketööga tegelevad ka väga paljud tema kaasaegsed, hülgas ta selle ala ning pühendus bretooni lugude uurimisele. Hiljem kirjutas ta ka valme, mis tegi temast esimese prantsuse valmimeistri.

Kirjatöö

Poetessina jutustas ta prantsuse keeles – täpsemalt anglo-normanni dialektis – ning värssides ümber bretooni legende, mida ta nimetas leedeks. Tema "Leed" (1160–1175) koosnesid kaheteistkümnest lühikesest loost kaksikvärssides, kaheksasilbistes värsiridades. Leede pikkus varieerus, nii näiteks oli "Kuslapuu" pikkus 118 värssi, "Eliaduci" pikkus aga 1184. Need olid just bretooni romansid, mida hiljem kõrvutati uue romaaniga. Marie oma märkmetes väitis end olevat kirjutanud ja "kogunud" oma tekste just bretooni leedest, briti ja keldi ainestikust, kuid üksainus nendest lugudest, "Lanvali lee" on Arthuri-teemaline. Armastus, kõige sagedamini ühiskonna äärealadel virelev valdkond, on Marie leekogu põhiteema: kaheteistkümnest loost üheksa räägivad armastusest. Lühim – kuid vahest ilusaim – tekstidest on "Kuslapuu", mis jutustab Tristani ja Isolde loo. Mitmed teised leed käsitlevad imelisi, fantastilisi teemasid, kuid sellest hoolimata on imed seotud reaalse maailmaga ning lugude lõpud on pigem pessimistlikud või kurvad, algsele rõõmule ja õnnele järgnevad raskused.

Andeka jutuvestjana andis Marie de France bretooni ainestiku maagiale õukondliku ja poeetilise tonaalsuse. On näha ka diskreetselt esile kerkivat emotsionaalsust, kui autor lubab endale haletsust ja kaastunnet oma tegelaste suhtes. Tema stiil näitab märkimisväärset võimalusterikkust ning lugude kompositsioonis on tunda tagasihoitust – kindel kunst stseeni kujutamisel ning efektiivselt lihtne ja selge keelekasutus.

Peale leede on Marie de France kirjutanud ka teose "Ysopet", mis on esimene prantsuskeelne mugandus Aisopose valmidest (koostatud aastatel 1167–1189), ja romaani "L'Espurgatoire de saint Patrice" ("Püha Patricku puhastustuli", pr), mis annab selge pildi kannatustest purgatooriumis ning kirjeldab traditsioonilisel moel teekonda hauataguses elus.

Teosed

• "Lai de Yonec"
• "Lai de Frêne"
• "Lai du Chaitivel" ("Le Malheureux")
• "Lai de Lanval"
• "Lai de Milun"
• "Lai de deux Amants"
• "Lai d'Eliaduc"
• "Lai du Bisclavret"
• "Lai de Guigemar"
• "Lai d'Equitan"
• "Kuslapuu"
• "Le loup-garou"
• "Lai du Laostic"

• "Valmid" ("Ysopet")
• "L'Espurgatoire de saint Patrice"

Kirjandus

• Baum, Richard, Recherches sur les œuvres attribuées à Marie de France, Heidelberg, Winter (Annales Universitatis Saraviensis, Philosophische Facultät, 9), 1968, 241.
• Blain, Virgina, Mall:Et al., « Marie de France », The Feminist Companion to Literature in English (Yale UP, 1990, 714).
• H. Brät, Marie de France et l'obscurité des anciens dans Neuphilologische Mitteilungen 79 (1978), 180–184.
• K. Brightenback, Remarks on the 'Prologue' to Marie de France's Lais dans Romance Philology 30 (1976), 168–77.
• Burgess, Glyn S. The Lais of Marie de France: Text and Context, Athens (USA), University of Georgia Press, c1987.
• Burgess, Glyn S. Marie de France, Research Bibliographies and Checklists: New Series, vol. 8, Supplément 3, Woodbridge, Suffolk, Tamesis, 2007.
• Burgess, Glyn S. and Keith Busby, translators, The Lais of Marie de France, London, Penguin, 1986.
• Curley, Michael, editor and translator Saint Patrick's Purgatory: A Poem by Marie de France, Binghamton, New York, Medieval and Renaissance Texts & Studies, 1993.
• Gallagher, Edward J., translator, The Lays of Marie de France, with Introduction and Commentary, Indianapolis and Cambridge, Massachusetts, Hackett Publishing, 2010.
• Delcos, J. C., Encore sur le prologue des Lais de Marie de France, dans Le Moyen Âge 90 (1984), 223–32.
• Elizabeth A. Francis «Marie de France et son temps», in Romania, n°72, 1951.
• Hoepffner, Ernest The Breton Lais in: Ages, Roger S. Loomis (ed.), Arthurian Literature in the Middle Ages, Clarendon Press, Oxford University, 1959 ISBN 0198115881.
• A. Micha (trad.), Lais de Marie de France, Paris, Flammarion, collection Bilingue Littérature, 1999.
• McCash, June Hall, La Vie seinte Audree: A Fourth Text by Marie de France? dans Speculum 77 (2002), 744–77.
• Morvan, Françoise, traduction, présentation et notes des Lais de Marie de France, Babel-Actes sud, 2008.
• Morvan, Françoise, traduction, présentation et notes des Fables de Marie de France, Babel-Actes sud, 2010.
• Rossi, Carla, 2009, « Marie de France et les érudits de Cantorbéry », Paris, Éditions Classiques Garnier.
• Rychner, Jean, 1983, Les Lais de Marie de France, Paris, Honoré Champion.
• Watt, Diane, 'Medieval Women's Writing', Polity, 2008.
• J. Ferrante « The French Courtly Poet: Marie de France », in Medieval Women Writers, ed. K.M Wilson, Athènes, 1984, 64–89.