Manuel Antonio Noriega Morena (11. veebruar 1934 Panama – 29. mai 2017 Panama) oli Panama poliitik, sõjaväelane (kindral) ja riigitegelane. Panama sisuline diktaator aastatel 1983–1989, kuid ametlikult polnud tal kunagi ühtegi ametikohta valitsuses. Teda tituleeriti “Panama riikliku vabastamise kõrgeimaks juhiks”.

Pärit vaesest mestiitsi perekonnast. Ema oli kas kokk või pesunaine, isa töötas raamatupidajana. Õppis Panama Ülikoolis ja Lima (Peruu) Chorrilose Sõjaväeakadeemias. Täiendas end sõjaväeluure alal USA-s. 1962. aastal värvati Rahvuskaarti (Guardia Nacional). 1968. aastal osales Rahvuskaardi ülema kolonelleitnant Omar Torrijos Herrera juhitud sõjaväelisel riigipöördel. Saavutas diktaatoriks kujunenud Torrijos Herrera soosingu, kes ülendas ta kolonelleitnandiks ja määras 1970. aastal Panama sõjaväeluure ülemaks. Tegutses 1950. aastast USA Luure Keskagentuuri (CIA) agendina. Alates 1970. aastast oli CIA palgal.

Pärast Torrijose hukkumist lennuõnnetusel 1981. aastal sai tema järglaseks presidendina Nicolas Ardito Barletta kes määras Noriega USA toetusel . aastal Rahvuskaardi peastaabi ülemaks. Võttis endale 1983. aasta augustis kindrali auastme, et tugevdada oma positsiooni Panama de facto juhina. 1984. aasta presidendivalimised võitis napilt Barletta, keda Noriega toetas ja kelle selja taga ta praktiliselt Panamas valitses. Presidendiks saamise asemel eelistas jääda kulisside taha ja vältida poliitilist tähelepanu. Noriegal polnud riigi valitsemiseks vajalikku sotsiaalset ja majandusalast haridust ning ideoloogiat ega ka mingeid kindlaid poliitilisi tõekspidamisi. Võttis kiiresti oma kontrolli alla enamiku Panamas ilmuvaid suuremaid ajalehti, ostes nende aktsiaid või ähvardades sundsulgemisega. Hirmutas ajakirjanikke või pagendas talle ebasobivaid toimetajaid riigist.

1980. aastate alguses puhkesid Colombias, El Salvadoris, Guatemalas ja Nicaraguas kodusõjad. Selle tulemusel suurenesid USA relvatarned nendesse maadesse, mille vahendajaks sobis hästi Panama. Noriega vahendas USA poolt Nicaragua kontratele antud rahalist ja relvaabi. Lubas CIA-l avada Panamas tegutsemiskeskusi ja sõjaväelastel baase. Aitas USA-l abistada Salvadori valitsust võitluses mässuliste vastu. Tagas üldse ameeriklastele täiesti vaba tegutsemise Panamas, kuid realiseeris samal ajal ka oma majanduslikke huve. Ta tegeles narkokaubandusega ja tarnis alates 1981. aastast relvi Colombia mässuliste rühmale M-19, kasutades neid vahendajateks suhtlemisel Colombia uimastikaupmeestega. Müüs Kuuba valitsusele 5000 Colombia passi, et Castro saaks saata oma agente laiali mööda Ladina-Ameerikat. Investeeris saadud raha Panama legaalsetesse ettevõtetesse ja pesi saadud narkoraha Euroopa, peamiselt Prantsusmaa pankade vahendusel.

Noriega oli küll efektiivne kuluaarides tegutseja, kuid lõpuks keeras USA talle ikkagi selja. Teda süüdistati altkäemaksuvõtmises, rahapesus ja kokaiinikaubanduses. Väidetavalt võttis ta uimastikaubanduse ja rahapesu lubamise eest 15 miljonit dollarit altkäemaksu. Suhted USA-ga hakkasid järsult halvenema 1980. aastate teisest poolest kui USA hakkas kahtlustama, et Noriega toetab Kuuba luureteenistust ja tegeleb narkokaubandusega. 1988. aasta veebruaris esitas USA narkomaaniakaitseamet (Drug Enforcement Administration, DEA) talle süüdistuse narkokaubandusega tegelemises. Noriega oli muutnud Panama Lõuna-Ameerikast pärit kokaiini vahenduskohaks USA turule. Mõningad Panama sõjaväelased ja president Delvalle üritasid seepeale Noriegat kukutada, kuid ebaõnnestusid.

Kuna Noriegast ei saadud rahulike meetmetega jagu, andis USA president Bushi korralduse sissetungiks Panamasse. See toimus 20. detsembril 1989 kui 24 tuhat USA sõdurit ilma eriliste probleemideta sisenesid Panamasse. Kogu Panama armee alistati mõne päevaga. Esialgu põgenes Noriega Vatikani residentsi, kuid 3. jaanuaril 1990 andis ta end USA sõjaväelaste kätte. Seejärel viidi ta USA-sse ja esitati süüdistus kaheksas narkokaubanduse, rahapesu ja organiseeritud kuritegevusega seotud kuriteos. Kohtueelses menetluses selgus, et Noriega oli saanud USA sõjaväelastelt ja CIA-lt 322 000 dollarit, ehkki ta oli neilt nõudnud oma teenete eest 10 miljonit dollarit. 1992. aastal määras kohus Noriegale 40-aastase vanglakaristuse, mida ta asus kandma Miami föderaalvanglas. 1999. aastal lühendati tema karistust 30 aastale.

Kolmanda Genfi konventsiooni artikli 85 kohaselt sai Noriega USA-s sõjavangi staatuse, ehkki ta oli süüdi mõistetud tegude eest, mis ta oli korda saatnud enne kui USA sõjaväelased ta vangistasid. See staatus tähendas, et tal oli oma vangikong, mis oli sisustatud kaasaegse elektroonikaga ja mitmesuguste treenimisvahenditega. Seetõttu nimetati tema vangikambrit „presidendisviidiks”. Teda külastanud evangeelsed kristlased väitsid, et Noriegast on saanud uuesti sündinud kristlane. Usuinimeste survel lühendati Noriega vanglakaristust hea käitumise eest 30 aastalt 17 aastale. Pärast 17-aastast üksikkongis istumist lõppes Noriega vangistust 9. septembril 2007.

Prantsuse valitsus oli 1999. aastal taotlenud Noriega väljaandmist. Ta oli Prantsusmaal mõistetud tagaselja süüdi rahapesus ja määratud selle eest 20 aastane vanglakaristust. Prantslased väitsid, et Noriega oli Pariisist luksuskorterite ostmisega pesnud narkootikumidega seotud tulusid 3 miljoni dollari ulatuses . Prantsusmaa seadused nõudsid, et tagaselja süüdimõistetu tuleb välja nõuda ja tema üle uuesti kohut pidada. Vaatamata sellele, et Prantsusmaa oli Noriegast teinud 1987. aastal Auleegioni ordeni kavaleri.

2007. aasta augustis kiitis USA föderaalkohus heaks Prantsusmaa valitsuse taotluse Noriega Prantsusmaale välja anda, kui tema karistusaeg USA-s lõpeb. Noriega kaebas väljaandmise otsuse edasi, väites, et Prantsusmaa ei austa tema sõjavangi õiguslikku staatust. Kohus seda taotlust ei rahuldanud ning Noriega anti Prantsusmaale välja 26. aprillil 2010 ning paigutati Pariisi La Santé vanglasse. 7. juulil 2010 mõistis Pariisi Ringkonnakohus (Tribunal Correctionnel de Paris) Noriega süüdi ning määras ta seitsmeks aastaks vangi. Lisaks otsustas kohus konfiskeerimiseks Noriega 2,3 miljonit eurot, mis olid Noriega Prantsuse pankade kontodel külmutatud.

Ka Panama oli nõudnud Noriega väljaandmist, et mõista tema üle kohut poliitiliste vastaste likvideerimise ja inimõiguste rikkumise eest. Tagaselja oli selle eest 1995. aastal Noriegale mõistetud 54-aastane vanglakaristus. Prantslased otsustasid Panama nõudmise rahuldada ning 11. detsembril 2011 viidi Noriega Panamasse, kus ta asus määratud karistust kandma. Teda peeti valve all Centro Penitenciario El Renaceri vanglas.

2017. aasta märtsis tehti Noriegale ajukasvaja eemaldamise operatsioon. Ta suri 29. mail 2017, olles 83-aastane.

Vaata ka muuda

  • Escuela de las Americas, praegu Western Hemisphere Institute for Security Cooperation, ka US Army School of the Americas (SOA)