Õhutõrjerakett
Õhutõrjerakett ehk pind-õhk-rakett (inglise keeles surface-to-air missile, SAM) on maapinnalt või laevatelt välja tulistatav juhitav rakett, mida kasutatakse õhusõidukite või teiste rakettide hävitamiseks.[1] Õhutõrjeraketid on üks õhutõrje vorme, mis on tänapäevastes relvajõududes surunud õhutõrjekahurid tagaplaanile või niširollidesse.[2]
Algelised õhutõrjeraketid töötati välja Teise maailmasõja käigus, aga ükski nendest ei jõudnud relvajõudude tegevteenistusse. Esimesed raketid jõudsid 1940. ja 1950. aastatel tehtud täiendava arendustöö tulemusel teenistusse 1950. aastate teises pooles. Esialgu oli tegu massiivsete strateegiliste pikamaa õhukaitserakettidega. Tehnoloogia arenedes konstrueeriti ka kesk- ja lühimaa raketisüsteeme.
Laevade õhutõrjesüsteemid arenesid samamoodi – alguses kandsid laevad suuri, pikamaa õhutõrjerakette. Aega mööda muutusid need väiksemaks ja sobivaks lühikese laskekauguse jaoks, kuniks lühimaa raketid asendasid mõnel juhul isegi kahurid. Kahurid moodustavad nii laevadel kui ka maismaal kõige lühema maa kaitseliini.
Õhutõrjerakette suunavad mitmesugused juhtimissüsteemid. Algseid rakette tüüriti raadiokäskudega. Uuemaid rakette sihitakse radari või infrapunakiirgust tajuva sensoriga. Viimati nimetatud on üldlevinud õlalt lastavate õhutõrjerakettide ja lühimaaõhutõrjerakettide puhul.
Ameerika Ühendriikide päritolu õhutõrjeraketisüsteem Nike Ajax jõudis esimesena teenistusse. Nõukogude Liidus veidi hiljem teenistusse võetud S-75-st sai seevastu enimtoodetud õhutõrjerakett, mida kasutatakse 21. sajandilgi. Moodsad õhutõrjeraketid on näiteks pikamaa Patriot ja S-300, laevadel kasutatavad Standard ja Aster raketid ning õlaltlastavad ülilühimaaraketid nagu Stinger ja Strela-3.
Viited muuda
- ↑ "surface-to-air missile". Militerm | Sõnaveeb. Vaadatud 28. august 2023.
- ↑ Wragg, David W. (1973). A Dictionary of Aviation (first ed.). Osprey. lk 254. ISBN 9780850451634.
Välislingid muuda
Õhutõrjerakett – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
