Mõttevabadus

Mõttevabadus (ka südametunnistuse vabadus) on üks inimõigustest, mis tähendab õigust omada seisukohti. See on eraldiseisev sõnavabadusest, mis on õigus oma seisukohti väljendada ja levitada.

Definitsiooni areng ja ajaluguRedigeeri

Juba Kreeka filosoofid Platon ja Sokrates pöörasid oma teostes mõttevabadusele vähesel määral tähelepanu, kuid kuningas Ašoka edikte peetakse esmasteks teadvuse vabadusega seotud seadusteks. Arvestamata Constantine I 313. aastal Milanos vastu võetud usulise sallimise dekreete, arvatakse Euroopa mõtteloos, et filosoofid Themistius, Michel de Montaigne, Baruch Spinoza, John Locke, Voltaire, Alexandre Vinet ja John Stuart Mill ning teoloogid Roger Williams ja Samuel Rutherford on teadvuse- ja mõttevabaduse peamised teerajajad.[1]

Õigus mõttevabadusele pandi esimest korda rahvusvahelisel tasandil kirja 1959. aastal Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklisse 9.[2]

Euroopa LiidusRedigeeri

Euroopa Liidu riikides kehtib Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon[3], mille artikkel 9 ütleb, et igaühel on õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele.[4] Iga inimene võib alati oma usku või veendumusi muuta ning omab vabadust neid soovitud viisil teistele teatavaks teha. Kõik Euroopa Nõukogu 47 liikmesriiki on selle konventsiooni ratifitseerinud.[5]

Lisaks tegutseb Euroopa Liidus ka Euroopa Inimõiguste Kohus, mis lähtub oma tegevuses eelnevalt mainitud konventsioonist. Menetleda saab see kohus vaid juhul, kui ühtlasi on rikutud ka riigisisest õigust.[6]

Mõttevabadust käsitletakse ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartas.[7]

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 40 järgi on nii igal Eesti kodanikul kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel õigus mõttevabadusele.[8]

Mujal maailmasRedigeeri

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 18 seisab sama tekst, mis Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 9.[9]

Organisatsioon Humanists International koostab igal aastal mõttevabaduse raporti[10], milles kajastatakse eraldi iga maailma riigi mõttevabadusega seotud näitajaid. Uuringute tulemustest on selgunud, et riikidest ülekaalukas enamik ei austa inimõigusi ja seega ka mõttevabadust. [11]

Mõttevabaduse kaitseRedigeeri

Järgnev süllogism selgitab mõttevabaduse kaitsmise loogikat:

Karistada saab vaid selle eest, mis on vastuolus teiste inimeste oluliste huvide ja õigustega. Mõtted ei saa rikkuda teiste inimeste olulisi huve ja õigusi. Järelikult ei saa mõtete eest karistada.[12]

Tegu on „kahju põhimõttega“, mis on tuletatud John Stuart Milli argumendist, et „ainus eesmärk, mille nimel saab tsiviliseeritud kogukonna mis tahes liikme üle tema tahte vastaselt õigust kasutada, on vältida teistele kahju tekitamist“.[13]

Mõttevabaduse tulevikRedigeeri

Tänapäeval on neurokujutistehnoloogiate väljatöötamine tõstatanud küsimuse mõtete lugemise ja nende alla surumise osas. Seetõttu on välja kujunemas sellised valdkonnad nagu neuroeetika ja neuroprivaatsus.[14]

Sapiri-Whorfi hüpotees, mis väidab, et mõte on oma olemuselt omane konkreetsele keelele, toetaks väidet, et püüdlus keele sõnade kasutamist piirata on tegelikult mõttevabaduse piiramise vorm. Seda teooriat avastas George Orwell oma romaanis „1984“, kus võeti kasutusele uuskeel. Olemuslikult oli tegemist tehislikult loodud keelega, mis disainiti piiramaks sõnavara ulatust ja grammatika kasutust eesmärgiga kontrollida mõtte- ja väljendusvabadust.[15]

Auhinnad selles vallasRedigeeri

Sahharovi mõttevabaduse auhindRedigeeri

  Pikemalt artiklis Sahharovi auhind

Igal aastal tunnustab Euroopa Parlament Sahharovi mõttevabaduse auhinnaga mõnda väljapaistvat saavutust ühes järgmistest valdkondadest: inimõiguste ja põhivabaduste, eriti sõnavabaduse kaitse; vähemuste õiguste kaitse; rahvusvahelise õiguse austamine; demokraatia edendamine ja õigusriigi põhimõtete rakendamine.[16]

Auhinna vääriliseks võib osutuda ka pühendunud tegevus eelnimetatud valdkondades ja intellektuaalne või kunstiline looming.[16]

Sahharovi mõttevabaduse auhinna saamiseks peab saavutus olema tõendatud ja kontrollitav.[16]

ViitedRedigeeri

  1. Luzzatti, Luigi (February 2006). Luigi Luzzatti, "The First Decree on Freedom of Conscience" p. 47 in God in Freedom. ISBN 9781596054486. ^ Luzzatti, p. 91.
  2. European Court of Human Rights, Council of Europe European Convention on Human Rights. Strasbourg. Lk 11. 
  3. "Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon". Riigi Teataja, 15. mai 2015.
  4. Equality and Human Rights Commission. "Article 9: Freedom of thought, belief and religion". 15. november 2018.
  5. Välisministeerium. "Euroopa Nõukogu". 12. mai 2016.
  6. Välisministeerium. "Euroopa Inimõiguste Kohus". 25. september 2020.
  7. "Euroopa Liidu põhiõiguste harta". Euroopa Liidu Teataja.
  8. "Eesti Vabariigi põhiseadus". Riigi Teataja.
  9. "ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon". Välisministeerium, 27. juuni 2013.
  10. Humanists International. "Freedom of Thought Report". 2019.
  11. Humanists International. "Freedom of Thought Report country index".
  12. McCarthy-Jones, Simon. "The Autonomous Mind: The Right to Freedom of Thought in the Twenty-First Century". Frontiers, 26. september 2019.
  13. Mill, J. S. (1859/1985). On Liberty. London: Penguin., lk. 68
  14. Marken-Kruusmägi, Ilona. "POLÜGRAAFITESTI ABIL SAADUD ANDMETE USALDUSVÄÄRSUSE VÕRDLEMINE MUUDE TÕENDITE USALDUSVÄÄRSUSEGA". Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool, 2013.
  15. J.A. Lucy. "Sapir–Whorf Hypothesis". International Encyclopedia of the Social & Behavioral Sciences, 2001.
  16. 16,0 16,1 16,2 Euroopa Parlament. "SAHHAROVI MÕTTEVABADUSE AUHIND 2019. aasta programm". 2019.