Luupainaja

magajat painav vaim

Luupainaja on eesti mütoloogias magajaid painav vaim.

Luupainaja teiste nimetuste hulka kuuluvad painaja, painak, panijas, paanjas, painakane, luupaanija, luupaine, luupatak, tallaja.

Ka tallaja on nimetuse saanud selle järgi, kuidas ta inimestele, aga ka loomadele kahju teeb. Nimelt käivad tallajad öösiti oma ohvrit painamas. Nad rõhuvad oma ohvri keha, nii et too liigutada ei saa. Selline rõhumine ja piinamine paneb ohvri kõvasti higistama ning ärgates liikmed värisema ja südame peksma. Vanarahvas arvas, et pikaaegne painamine võib surma tuua.[1] Tallajad ei käi ainult inimesi piinamas, vaid üritavad ka tööloomade jõudu oma rõhumisega nõrgendada.

Luupainajaid kirjeldatakse väga erinevalt. Enamikus juttudes on öeldud, et tallajad ilmutavad end noore naisena, kuid ei pelga ära ka vana naise ja vana mehena ilmumist. Samuti on loomadega – luupainajaid kirjeldatakse nii mustade kassidena, hobustena, koertena jne. Ka esemetena on luupainajat kirjeldatud, esemetest ennekõike hanesulena.[2]

Tallajast vabanemiseks on mitu moodust. Lihtsaim neist on suure varba liigutamine. Nimelt arvati, et kui tunned luupainajat end rõhuvat, tuleb suurt varvast liigutada ning siis tallaja põgeneb. Teiseks levinud võimaluseks oli tule põlema panemine, valgust pidavat luupainajad kartma. Arvatakse, et kui inimene pahema külje peal magab, ei saa luupainajad talle külge hakata.[3]

“Kord käinud ühel loomal luupainaja. Küll katsunud looma peremees luupainajat iga viisi eemale peletada, aga pole kuidagi võinud. Läinud targa juurest abi otsima. Tark õpetanud: "Pea talli uks lahti. Kui loom röökima ja trampima hakkab, siis vaata ruttu ukse tagant, kes tallis on. Seda peksa siis hästi!" Mees läinud koju. Jäänud talli ukse taha valvama. Äkitselt hakanud loom trampima ja röökima. Mees vaadanud talli ukse tagant ja näinud musta kassi looma seljas. Mees võtnud piitsa ja peksnud kassi koledal kombel. Kass karjunud hirmsasti. Viimaks tüdinud mees peksmisest ära ja jätnud järele. Must kass kadunud silmapilk. Sest ajast saadik pole luupainaja enam looma peale tulnud.”[4]

Viited muuda

  1. Matthias Johann Eisen. "Eesti mütoloogia/luupainaja". Vikitekstid. Vaadatud 25.10.2017.
  2. Eisen, M.J. "Luupainaja hanetiiva näol". Luupainaja. Vaadatud 25.10.2017.
  3. Eisen, M.J. "Luupainaja kukelaulu eest põgenemas". Luupainaja. Vaadatud 27.10.2017.
  4. Eisen, M.J. "Luupainaja peksmine". Luupainaja. Vaadatud 27.10.2017.