Luulik Kokamägi

Luulik Kokamägi (15. aprill 1921 Pärnu – 25. juuni 1986 Tallinn) oli eesti maalikunstnik.

ElukäikRedigeeri

Sündis õpetaja perekonnas. Õppis 1935–1939 Valga reaalkoolis ning astus 1939 Tallinna Riigi Kõrgemasse Kunstikooli. 1940–1942 õppis Valga keskkoolis. Mobiliseeriti 1944 Punaarmeesse, kus oli 1946. aastani. Astus 1947 Tartu Riiklikku Kunstiinstituuti ja lõpetas 1953 Tallinnas Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi.

Tegutses 1946 Valgas Säde teatri dekoraatorina, 1953–1957 Tallinnas Kunstitoodete Kombinaadi dekooriateljees, seejärel tegutses vabakunstnikuna. 1979–1980 oli ERKI-s maaliõppejõud.

Luulik Kokamägi kujunemine hinnatud portreemaalijaks toimus juba 1950. aastate keskel, varsti pärast ERKI lõpetamist. Tema varasemad portreed on väheldase formaadiga, mõneti vanameisterlikult tumedapoolses, peenetundeliselt nüansseeritud gammas. 1950-ndate lõpul muutus tema õhulisemaks, ekspressiivsemaks, koloriit helenes. Ta maalis vanu ja noori, maainimesi ja kultuuritegelasi, kusjuures eriti õnnestusid tal naiste ja laste portreed. Tema „Utra Mari“ (1954, Tartu Kunstimuuseum), „ Baleriin Ülle Ulla“ (1956, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum), „Kunstiteadlane Inge Teder“ (1957), „Näitleja Inna Taarna“ (1961, mõlemad Eesti Kunstimuuseum) kuuluvad tolleaegse portreekunsti paremikku.^[1]

Kokamägi korduvalt portreteerinud oma abikaasat, kunstnik Imbi Lindu ning maalinud võluvaid portreesid oma lastest Ilost, Epust ja Juhost. Mõttelise punkti Luulik Kokamäe tööle pani grupiportree „Jaanipäeva paiku“ (1982), milles kunstnik kujutab kogu oma peret suvise maastiku taustal.^[1]