Luigi Galvani

Luigi Aloisio Galvani (ladina keeles Aloysius Galvani; 9. september 1737 Bologna – 4. detsember 1798 Bologna) oli itaalia arst, füüsik ja filosoof.

1780. aastal avastas Galvani, et surnud konna jalad tõmbuvad elektri toimel kokku.^[1] See oli üks esimesi uurimusi elusorganismide närvisüsteemi elektrofüsioloogia kohta.

Galvani tee elektrofüsioloogiasse

Luigi Galvani vanemad olid Domenico ja Barbara Foschi. Domenico töötas kullassepana ning nende pere oli piisavalt jõukas, et saata üks poegadest ülikooli. 15-aastaselt liitus Galvani Oratorio dei Padri Filippini usulahuga. Galvani soovis oma elu siduda kirikuga, ent astus vanemate keelitusel 1755. aastal Bologna ülikooli filosoofia teaduskonda. Ta lõpetas 1759. aastal ülikooli meditsiini- ja filosoofiakraadiga. Meditsiiniõpingud olid pigem raamatupõhised ja kursustel domineerisid Hippokratese, Galeni ja Avicenna tekstid. Galvani huvitus ka kirurgiast, milles täiendas end nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt. Ülikooli lõpetamise järel kandideeris ta ülikooli õppejõu kohale. 1762. aastal nimetati Galvani ülikooli alaliseks anatoomiks ja kirurgia aulektoriks. Samal aastal nais ta oma professori, Gusmano Galeazzi tütre, Lucia Galeazzi. Galvani kolis Galezzide juurde ning aitas professorit tema uurimistööga. Pärast Gusmano Galeazzi surma 1775. aastal oli Galvani tema mantlipärija nii professori kui ka õppejõu kohal.

Kirurgiat õpetades sattus Galvani vaimustusse teoreetilisest anatoomiast. 1776. aastal hakkas ta Bologna Teaduste Akadeemias õpetama praktilist anatoomiat, mis kohustas teda igal aastal avaldama vähemalt ühe teadusartikli. Galvani järgis eeskirja kuni surmani. Bologna Teaduste Akadeemia perioodilisse väljaandesse koguti liikmete olulisemad tööd, mis saadeti teiste riikide akadeemikutele. Publitseerimine oli väga aeglane protsess ning seetõttu vaieldi tihti teema eesõiguse üle. Galvani pidi neli aastat järjest oma teemast Antonio Scrapa kasuks loobuma. On oletatud, et Scrapa käis Galvani loenguid kuulamas ning esitles tema tulemusi oma nime all.

Galvani laboratoorium

Galvanit huvitas, kuidas elekter mõjutab elusorganismi, mis oli kannustatud 18. sajandi keskel inimkehaga tehtud uurimustest.^[2] Populaarseks on saanud legend, mille kohaselt nülgis Galvani konna laual, kus ta oli äsja teinud katseid staatilise elektriga (konna nahka hõõrudes). Uurijate üllatus oli suur, kui elutu konna jalad hakkasid liikuma, kui Galvani assistent puudutas staatilise elektriga laetud skalpelliga konna jalast väljas olevat närvi.

Kirjeldamaks jõudu, mis katses lihased aktiveeris, võttis Galvani kasutusele termini "loomne elekter". Galvani leidis sarnaselt oma kaasaegsetega, et tõmblusi põhjustas närvide kaudu lihastesse liikuv elektriline fluidium. Samal ajal tegutsenud kolleegi ja intellektuaalse konkurendi Alessandro Volta soovitusel nimetati nähtus galvanismiks.^[3] Kuigi Galvanit tunnustati bioelektriliste fenomenide avastamise eest, siis terminit "galvanism" kohtab tänapäeval eelkõige ajaloolises kontekstis. Galvani tegi pioneerlikke katsetusi valdkonnas, millest välja kasvanud teadusharu hakati hiljem nimetama elektrofüsioloogiaks.

Alessandro Volta (1745–1827)

Elu pärast avastust: Galvani ja Volta debatt

Pavia ülikooli eksperimentaalfüüsika professor Alessandro Volta oli üks esimestest teadlastest, kes kordas ja kontrollis Galvani katset. Alguses pooldas ta nn loomse elektri ideed, ent hakkas kahtlustama, et tõmblusi ei põhjusta mitte närvidest tulenev elekter, vaid metallist elektrood, mida Galvani oma katses kasutas.^[2] Galvani nn konnapatarei inspireeris Voltat sedavõrd, et ta leiutas peatselt algelise galvaanielemendi. Galvani oli veendunud, et nn loomne elekter tuli vaagnalihastest, Volta aga pidas selle nähtuse põhjuseks konna naha hõõrumist. Pärast vastuolusid Voltaga hoidis Galvani tagaplaanile, milles oli osaliselt süüdi ka tervise halvenemine abikaasa surma tõttu 1790. aastal. Galvani usaldas loomse elektri seisukohtade kaitsmise oma onupojale, Giovanni Aldinile.

Surm

Galvani uuris nn loomset elektrit surmani. Pärast Napoleoni vallutusi 1797. aastal rajati Põhja-Itaalias Tsisalpiini vabariik, kus kõiki professoreid sunniti uuele korrale truudust vanduma. Galvani keeldus seda tegemast ning ta tagandati akadeemiliselt positsioonilt, mis jättis ta ilma majanduslikust toest. Galvani suri 4. detsembril 1798 oma venna kodus Bolognas, masenduses ja vaesuses.^[2]

Viited

↑ Whittaker, E. T. (Edmund T. (1910).Chapter III, Galvanism, from Galvani to Ohm. A history of the theories of aether and electricity : from the age of Descartes to the close of the nineteenth century (67–71). London ; New York : Longmans, Green [etc., etc.]. Vaadatud 11.06.2014: http://archive.org/details/historyoftheorie00whitrich
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Bresadola, Marco (1998). "Medicine and science in the life of Luigi Galvani". Brain Research Bulletin. 46 (5): 367–380. DOI:10.1016/s0361-9230(98)00023-9.^{[alaline kõdulink]}
↑ Luigi Galvani – IEEE Global History Network.

[QiWFN-1] Whittaker, E. T. (Edmund T. (1910).Chapter III, Galvanism, from Galvani to Ohm. A history of the theories of aether and electricity : from the age of Descartes to the close of the nineteenth century (67–71). London ; New York : Longmans, Green [etc., etc.]. Vaadatud 11.06.2014: http://archive.org/details/historyoftheorie00whitrich

[Bresadola_1998_367–380-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Bresadola, Marco (1998). "Medicine and science in the life of Luigi Galvani". Brain Research Bulletin. 46 (5): 367–380. DOI:10.1016/s0361-9230(98)00023-9.^{[alaline kõdulink]}

[y9U5I-3] Luigi Galvani – IEEE Global History Network.

[1]

[2]

[3]