Ava peamenüü

Loogiline atomism (inglise keeles logical atomism) on 20. sajandi algul tekkinud filosoofiline teooria, mille järgi maailm koosneb atomaarsetest faktidest. Teooria peamised propageerijad olid Suurbritannia filosoof Bertrand Russell ja tema Austria päritolu õpilane Ludwig Wittgenstein.

Mõlemad leidsid, et loogiline ja filosoofiline keeleanalüüs peab lõpuks jõudma välja tähenduse "aatomiteni". Neile vastavad asjaolude või tõsiasjade elemendid ning seega toob analüüs esile fundamentaalse metafüüsika, mis on varjul meie keeles või Wittgensteini meelest, mis tahes võimalikus keeles ( sest analüüs näitab, millega peab olema tegu, et kujutamine, ehk tähendus oleksid võimalikud). Russellil oli see õpetus üldjoontes empiristlik, sest tema käsitluses jõuab analüüs lõpuks elementideni, millega meid seob otsene tutvus. Optimism varjatud fundamentaalse loogilise struktuuri esiletoomise suhtes kandus edasi loogilisse positivismi, kuid nii Russell kui Wittgenstein pöörasid sellele ettevõtmisele selja. [1]

PäritoluRedigeeri

Esmakordselt kasutas terminit Bertrand Russell oma 1911. aasta essees "Realismi alus". Laialdasemat kasutust leidis termin aga alles 1918. aastal Russeli peetud loengute, pealkirjaga "Loogilise atomismi filosoofia", tõttu. Russelli ideed oli suuresti mõjutatud Ludwig Wittgensteinist.

PõhitõedRedigeeri

Loogilise atomismi esimene põhimõte on see, et maailm sisaldab "fakte". Faktid on keerulised objektid, mis koosnevad objektidest ("üksikasjad"). Lisaks on olemas otsused ("uskumused"), mis on seotud faktidega ja see suhe on kas tõsi või vale.

Teooria järgi on isegi tavalised igapäevaelu objektid "ilmselt keerulised üksused". Russelli sõnul kasutatakse sõnu nagu "see", et tähistada üksikasju. Seevastu on tavalised nimed nagu "Sokrates" tegelikult lõplikud kirjeldused. "Platoni kõnelusi oma õpilastega" analüüsides tuleb "Platon" asendada kirjeldusega stiilis "mees, kes oli Aristotelese õpetaja".

Russelli printsiibidRedigeeri

Russell jagas maailma nö ehituskivideks, millest kõik väited on loodud. Selline analüüs on vastavuses keeles kirjeldatud maailma analüüsiga, nii et loogilised aatomid vastavad metafüüsilistele aatomitele ( asjaoludele või faktidele). Russelli väitel oleksid sellised metafüüsilised aatomid empiiriliselt avastatavad, kuna nad peavad olema tunnetatavad tajudes, otsese tutvuse kaudu. Kõik atomistid puutuvad kokku nende aatomite identifitseerimise probleemiga.[2]

Wittgensteini printsiibidRedigeeri

Loogilise atomismi alla kuulub Wittgensteini puhul väide, et meie maailmakogemust ja -mõistmist võib analüüsida, kuni jõutakse aluskivimina, rühma atomaarsete faktideni, mida edasi analüüsida ei saa; Maailm koosneb faktidest, mitte objektidest. Sellega kaasneb Wittgensteini tähenduse pilditeooria, mille kohaselt keelel õnnestub esitada väiteid maailma kohta, kuna propositsioonide ja nende poolt kujutatava vahel on midagi ühist – tegelikud või võimalikud faktid. Koos ütlevad nad meile, et lausel, mida ei saa analüüsida atomaarseteks faktideks, ei ole osutust.[3]

Loogiline atomism tänapäevalRedigeeri

Wittgenstein ise loobus Tractatuse loogilisest atomismist oma "Filosoofilistes uurimustes" ja kuigi see on avaldanud mõju Viini ringile ja loogilisele positivismile, on see teooria sellisena ühekülgseks kuulutatud, kuid selle väljakutsetele vastav metodoloogia on siiski aluseks analüütilisele filosoofiale. Huvitav on tegelikult ka samasugune läbikukkumine algsetes tehisintellektiuuringutes, kus loodeti panna arvuti sarnaselt loogilise atomismi ideedega mõtlema en:Hubert Dreyfus's views on artificial intelligence Eeldus, et inimaju on analoogne arvuti riistvaraga ja et inimmõistus on kui arvuti tarkvara, tekitab igas teemakohases uurimuses teoreetilisi ja praktilisi probleeme.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Blackburn, 2002
  2. Peter J. King, 2004
  3. Peter J. King, 2004

KirjandusRedigeeri

Interneti AllikadRedigeeri