Looduslik pühapaik

Looduslik pühapaik on maa- või veeala, millel on rahvastele ja kogukondadele eriline vaimne tähendus.[1]

2019. aasta 20. veebruaril riigikogus vastu võetud Eesti muinsuskaitseseaduse järgi on ajalooline looduslik pühapaik ametliku kinnismälestise liigina "olulise inimmõjuta rahvapärimuslik ohverdamise, pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud asi või maa-ala". Ajaloolised looduslikud pühapaigad on olulised rahvapärimuskultuuri ning kohaliku identiteedi kandjad, märgib seadus.[2]

Ajaloolisteks looduslikeks pühapaikadeks loetakse Eestis looduslikke pühapaiku, mille kasutamise algus ulatub teadaolevalt 20. sajandist varasemasse aega.

LiigitusRedigeeri

Looduslikke pühapaiku võib jaotada välisilme põhjal ühendmälestisteks (hiielaadsed pühapaigad) ning üksikmälestisteks (üksikud pühad puud, kivid, allikad jm).

Rühmitamine on võimalik ka muude tunnuste alusel:

  • kasutajaskonna järgi:
  • kasutusaja järgi:
    • tähtpäevaline kasutamine (hiied, Miikse Jaanikivi)
    • vajadusest lähtuv ebakorrapärane kasutamine (enamik ravipaiku, ristipuud jm);
  • kasutusviisi järgi:
    • ravimine, palvetamine, ohverdamine, matuse- jm tavad;
  • asukoha järgi:
    • ajaloolises talu- või külakohas ning selle naabruses
    • ajaloolisest asustusest eemal loodusmaastikul
    • ajalooliste teede ääres.

Looduslikke pühapaiku võib pidada üheks pühapaikade alaliigiks.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Looduslikud pühapaigad Juhend kaitsealade valitsejatele, IUCN/UNESCO, vaadatud 28.01.2014.
  2. MuKS § 11 lg 6

VälislingidRedigeeri