Likėnai

Likėnai on küla (endine alev) Leedus Biržai rajoonis Pabiržė vallas.

Likėnai

leedu Likėnai

Elanikke 19 (2011)[1]

Koordinaadid 56° 12′ N, 24° 38′ E
Likėnai (Leedu)
Likėnai

Külas asub Likėnai rehabilitatsioonihaigla, mis on Panevėžysi haigla osakond.

Vaatamisväärsusteks on sealne park ja looduskaitsealused Smardonė allikad.

Küla järgi on nimetatud Pirgu lademe Likėnai kihistik.[2] Sealne puurauk on siluri Apaščia kihistu ja Stačiūnai kihistu neostratotüüp.[3] Lisaks on see ordoviitsiumi Biržai kihistu ja Geidžiūnai kihistiku, Gulbinai kihistiku, Smilgiai kihistiku, Raubonysi kihistiku ning Likėnai kihistiku neostratotüüp.[4]

AllikadRedigeeri

Smardonė allikad koosneb kahest veesilmast (läbimõõdud 15 ja 17 meetrit). Aastal 1961 andsid nad sekundis 540 liitrit vett, olles sellega veerohkeimad allikad Leedus. Sel aastal viidi ümbruskonnas läbi maaparandustööd, mistõttu tänapäeval annavad allikad sekundis 14 liitrit vett, ka oli enne maaparandustöid allikaid kolm. Allikate vesi on suure mineraalisisaldusega ning pärineb Tatula lademe kivimitest, sisaldades ka vesiniksulfiidi ja kaltsiumsulfaati. Kirjalikes allikates on allikatest esimest korda juttu aastal 1587, mil nende vett hakati Birzaissse kümblustünnidesse transportima.[5] Esimene allikate vee uurija oli Theodor Grotthuß.[6]

Lisaks allikatele ammutatakse seal mineraalvett ka kahest puuraugust. Esimese vesi sisaldab kloriide ja sulfaate, naatriumit ja kaaliumit (mineralisatsiooni aste 7,4 g/l). Sealset vett villitakse pudelitesse ja turustatakse. Teise puuraugu vesi sisaldab kloriide ja bromiide, naatriumit, kaaliumit ja kaltsiumit (mineralisatsiooni aste 114 g/l). Nii selle puuraugu vett kui ka lähedase turbaraba turvast kasutatakse Likėnai haiglas raviotstarbel.

AjaluguRedigeeri

 
Likėnai rehabilitatsioonihaigla

Küla on esimest korda mainitud aastal 1643. Asula varasemad nimekujud olid Smardone või Lukėnai. Liudvikas Chodakauskas rajas kohaliku mõisa juurde võõrastemaja ja kümblushoone, pannes seega aluse kuurordile. Aastail 1890–1891 ravis end seal 168 tõbist. Aastal 1891 hävisid need hooned tules ja see tegi asulale kui kuurordile ajutiselt lõpu.

Aastal 1924 tükeldati sealse mõisa maad kruntideks. 40 hektarit maid läks tervishoiuministeeriumi käsutusse, hiljem omandas selle maa aga kohalik omavalitsus. 1930. aastatel avastati, et raviks kõlbab lisaks allikate veele ka sealsete rabade turvas. Nii taastati aastal 1938 Jokūbas Mikelėnase eestvedamisel sealne kuurort. Aastal 1939 võeti sealses sanatooriumis vastu 610 haiget.

3. augustil 1946 sai Likėnaist alev. Aastal 1970 liideti sellega ka Pabiržė, ent aastal 1989 sai sellest taas omaette alev. Aastal 2002 kujundati sealne sanatoorium ümber rehabilitatsioonihaiglaks.[7].

ElanikkondRedigeeri

  • 57 (1859)
  • 260 (1923)
  • 447 (1959)
  • 600 (1970)
  • 600 (1978)
  • 800 (1979)
  • 700 (1985)
  • 531 (1989)
  • 33 (2001)
  • 35 (2006)
  • 19 (2011)

ViitedRedigeeri

  1. 2011 m. surašymas. Lietuvos statistikos departamento, vaadatud 22.04.2017.
  2. LIETUVOS SILŪRO, ORDOVIKO, KAMBRO, EDIAKARO SISTEMŲ STRATIGRAFINĖ KLASIFIKACIJA, 2015, lk. 23
  3. LIETUVOS SILŪRO, ORDOVIKO, KAMBRO, EDIAKARO SISTEMŲ STRATIGRAFINĖ KLASIFIKACIJA, 2015, lk. 14
  4. LIETUVOS SILŪRO, ORDOVIKO, KAMBRO, EDIAKARO SISTEMŲ STRATIGRAFINĖ KLASIFIKACIJA, 2015, lk. 22-23
  5. Biržų regioninis parkas. Smardonės šaltinis
  6. Smardonės šaltinis ir Theodoras Grotthussas Prof. Aivaras Kareiva, Chemijos fakulteto dekanas, Theodoro Grotthusso fondo valdybos pirmininkas | 2014-07-24 13:03
  7. Likėnai. Visuotinė lietuvių enciklopedija, T. XIII (Leo-Magazyn). – Vilnius: Mokslo ir enciklopedijų leidybos institutas, 2008. lk. 376