Liisuvõtmine (sõjandus)
Liisuvõtmine (ka liisutõmbamine, liisuheitmine, liisk[viide?]) oli Venemaa keisririigi sõjaväeline toiming, mille käigus loositi välja need noormehed, kes pidid minema Venemaa keisririigi sõjaväteenistusse[1].
Kogukonnasisene nekrutiksminek liisuheitmise teel seadustati ülevenemaaliselt 1854. aastal[2]. Liisuheitmine toimus jaoskondade kaupa. Maal moodustas ühe jaoskonna vald. Nekrutikohustusest olid vabastatud talurahvakoolide õpetajad, postiljonid, lootsid, linnades maja või muu kinnisvara omanikud. Vabastamine tuli aga kõne alla siis, kui ülejäänute seast saadi nõutud arv nekruteid.
1861. aastal anti Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kubermangu kohta välja uus nekrutikohustuse seadus. Lisaks 1854. aasta eeskirjades mainitutele vabastati ametitunnistuse esitamisel nüüd ka organistid, paberitega maamõõtjad ja nende abilised, rõugepanijad, apteekriõpilased ja külale vajalikud käsitöölised: pottsepad, puusepad, vankritegijad ja sepad. Uus seadus jagas liisupoisid vanuse järgi kolme järku. Esimesena pidid liisku tõmbama 20-25-aastased esimesse järku kuulujad (esmajärjekorras minejad), teisena 25-30-aastased ja kolmandana 30-35-aastased ja teisest järgust need, kellel oli kaks last[2].
Noormehi, kes tulid liisuvõtmisele kohale, nimetati liisupoisteks. Neid, kellele langes liisk, nimetati nekrutiteks[1].
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Eesti Entsüklopeedia. 5. köide: Käolised–Mute. Tartu: Loodus, 1935, lk 398.
- ↑ 2,0 2,1 "Ülevaade sõjaväeteenistuskohustusest Balti kubermangudes", Rahvusarhiiv