Ava peamenüü
Lihasdüstroofiahaige lihaskude muutub korrapäratuks (paremal) ja roheliselt märgitud düstrofiini kontsentratsioon on oluliselt vähenenud võrreldes normaalse lihasega (vasakul)

Lihasdüstroofia (LD) on lihaseid nõrgestav geneetiline haigus. Lihasdüstroofiate rühma kuulub üle 30 geneetilise haiguse, mis nõrgestavad skeletilihaseid ja vähendavad lihasmassi. Lihasdüstroofiat iseloomustavad progresseeruv lihaste nõrkus, liikumisvõime kadumine, defektid lihasvalkudes, lihasrakkude ja lihaskoe lagunemine ning nende asendumine rasvhapete jääkidega. Lihasdüstroofiaga võivad kaasneda ka aju-, seedetrakti-, närvisüsteemi-, endokriinnäärmete, selgroo-, silma- ja südameprobleemid. Osa lihasdüstroofia vorme avaldub juba imikueas, kuid need võivad avalduda ka alles keskeas või hiljem. Eri vormide puhul varieeruvad mõjutatud lihased, sümptomid ning nende ulatus. LD ei ole nakkav ja ei saa tekkida vigastuse tagajärjel. [1][2][3]

AjaluguRedigeeri

Esimest korda kirjeldas lihasdüstroofiat 1830. aastal Charles Bell. Ta kirjeldas haigust, mis põhjustas poistel progresseeruvat nõrkust. 6 aastat hiljem kirjeldati kahte venda, kelle sümptomid olid lihaste kahjustus ja üldine nõrkus, kahjustunud lihaskude asendus rasvkoe ja sidekoega.

1850. aastatel kirjeldati meditsiinilistes ajakirjades varajases eas surnud poisse, kellel esinesid progresseeruv lihasnõrkus ja liikumisvõime kadumine. Järgmisel kümnendil andis Prantsuse teadlane Guillaume Duchenne põhjaliku diagnoosi 13 poisile, kellel esines kõige sagedasem ja raskem haiguse vorm, mis hakkas kandma nime Duchenne'i lihasdüstroofia. Hiljem selgus, et sellel haigusel on mitmeid vorme, mis võivad esineda mõlemal sugupoolel ja igas eas.

Üldised sümptomidRedigeeri

TekkepõhjusRedigeeri

Lihasdüstroofiad on üldiselt pärilikud, vormidel erineb päritavusmuster. LD puhul on tavaliselt düstrofiini kodeerivas geenis toimunud mutatsioon. Düstrofiin on spiraalse struktuuriga valk, mis on osa düstrofiini-glükoproteiini kompleksist. See on lihase sarkolemmi (plasmamembraani) kaudu ühenduslüliks intratsellulaarse tsütoskeleti ja ekstratsellulaarse maatriksi vahel. See ühenduslüli tagab sarkolemmi stabiilsuse. Kuna sidumine ei toimi defekti tõttu nii, nagu peaks, viib lihaskontraktsioon lihasraku membraani lõhustumiseni ning lihas kärbub ja nõrgeneb. [5][6][7]

VormidRedigeeri

[8][9][10][11][12][13][7][14][15][16][17][18]

Duchenne'i LD Kõige sagedasem ja raskema kuluga X-liiteline ja retsessiivne kaasasündinud LD. Defektne geen asub X kromosoomi p21 lookuses. See geen reguleerib düstrofiini sünteesi. Kuna tegu on X-liitelise haigusega, siis esineb see üldiselt ainult meestel. 95%-l Duchenne'i lihasdüstroofia diagnoosiga meestest düstrofiin puudub või on seda vähem kui 3% normaalsest kogusest. Mida vähem on düstrofiini, seda tõsisem on DLD. Lihasnõrkus väljendub siis, kui laps peaks hakkama kõndima, ilmnevad kõndimisraskused. Sageli on kõnnak taaruv ja nad seisavad varvastel sääremarja lihaste lühenemise tõttu. 10-aastaselt peab enamik kasutama kõndimiseks abivahendeid. 12-aastaselt pole enamik enam võimelised kõndima ning liigutakse ratastooli abil. Eluiga on 15–45 aastat, surm on tingitud tavaliselt hingamispuudulikkusest ja infektsioonidest. Teistest elunditest võivad kahjustuda südame erutusjuhtesüsteem ja seedetrakt. Keskmine haigete IQ on 85. Kolmandikul Duchenne'i LD-ga inimestel esineb kognitiivseid kahjustusi, käitumis-, kõne- ja nägemisprobleeme. Haiguskandjate kindlakstegemisel või haigete diagnoosi kinnitamisel on abiks DNA analüüsiga düstrofiini geeni mutatsioonide määramine. Samuti lihasbiopsia, kus proovitükis võib näha varieeruva suurusega lihaskiude, hajusalt paiknevaid hüperkontraheerunud lihaskiude ja kiududevahelise sidekoe proliferatsiooni.
Beckeri LD Sarnane Duchenne'i LD-ga, geenidefekt on samas lookuses ning mõjutab samuti ainult poisse. Beckeri LD puhul on deletsioon erinev, düstrofiini on võimalik sünteesida, kuid valgu struktuur ei ole normaalne, see on lühem, selle toodetud kogus on väike ja täidab vaid osaliselt oma funktsiooni. Seega ei ole Beckeri LD nii raskekujuline. See on aeglasemalt progresseeruv, enamik haigeid on võimelised kõndima kuni 16. eluaastani ning haigete eluiga on pikem.
Näo-õlapiirkonna (Landouzy-Dejerine’i) LD Autosomaalne dominantne päritavus, kuid esineb ka spontaansete mutatsioonide (DUX4 geenis) tagajärjel. Hiljutiste uurimuste põhjal on haigus geneetiliselt seotud 4. kromosoomi pikal õlal asuva 4q35 lookusega. Võib esineda nii meestel kui ka naistel. Haigusele on iseloomulik abaluud fikseerivate lihaste, näolihaste ja õlalihaste nõrkus. Haigusnähud ilmnevad tavaliselt teismeeas.
Jäseme-vööpiirkonna LD Haigused on autosoom-dominantse või retsessiivse pärilikkustüübiga. Enamik haigusjuhte on tingitud valkude defektidest, mis on seotud düstrofiini-glükoproteiini kompleksiga. Esineb nii meestel kui ka naistel. Ilmneb lihasnõrkus kätes ja jalgades. Olenevalt päritavuse tüübist väljendub haigus kas lapseeas (retsessiivne) või täiskasvanueas (dominantne).
Okulaarne LD Tavaliselt autosoom-dominantne 40.–70. eluaastal algav haigus. On kirjeldatud ka autosoom-retsessiivset OFLD tüüpi. Mõlemad häired on põhjustatud lühikesest trinukleotiidsest kordusest PABP2-geenis, 14. kromosoomi pikas õlas. Mõjutab väliseid silmalihaseid, tekivad näo- ja kurgulihaste nõrkus, võib esineda ka õla- ja puusavöötme lihaste nõrkus.
Kongenitaalne LD Harvaesinev, heterogeenne autosoom-retsessiivne haigus. Ilmneb juba imikueas, üldine nõrkus, deformeerunud liigesed, lühenenud eluiga. Sümptomid varieeruvad vastavalt lihaste kärbumise seotusele tõsiste aju ja teiste elundkondade defektidega. Kongenitaalse LD vormid on põhjustanud defektsed valgud, millel on seos düstrofiini-glükoproteiini kompleksiga ja lihasrakkude ning neid ümbritseva rakustruktuuri vaheliste sidemetega. [19]
Müotooniline LD Autosomaalne dominantne haigus, mis lisaks mütooniale (viivitus lihase lõdvestumisel) väljendub veel lihasnõrkuses ja lihase kärbumises. Mõjutab peale skeletilihaste ka muid elundkondi.
Emery-Dreifussi LD X-liiteline haigus. Tavaliselt ilmneb esimeses või teises elukümnendis. Haigust põhjustab emeriini valgu sünteesi häire, mis on tingitud geenimutatsioonist X-kromosoomi pikal õlal. See valk asub skeleti-, südame- ja silelihaste tuumamembraanis. Emery-Dreifussi LD ilmneb lapseeas või varases teismeeas, varakult väljenduvad kontraktuurid õlas, kaela tagumise grupi lihastes ja Achilleuse kõõluses, skapulo-humero-peroneaalsete lihaste nõrkus ja kõhetumine. Haigus on aeglaselt progresseeruv. Levinud on südame rütmihäired, nende ravimata jätmisel võib tekkida äkksurm. Naissoost haiguskandjatel esineb skeletilihaste nõrkust ja kontraktuure harva.
Distaalne LD Aeglaselt progresseeruv ning ei ole eluohtlik. Avaldub 20.–60. eluaastates ning väljendub käte ja alajäsemete distaalse nõrkusena. Enamik kahjustustest on kindlad lihasdüstroofia tüübid, kuigi ka mõned põletikulised ja metaboolsed müopaatiad võivad väljenduda distaalse nõrkusena.


Lisaks neile LD vormidele on mitmeid LD-taolisi haigusi. Nende puhul on täheldatud normaalset lihasfunktsiooni, intelligentsi, käitumist, seedetrakti ja seksuaalset tegevust.

 
Sääremarjalihase läbilõige patsiendilt, kes suri Duchenne'i lihasdüstroofia vormi tagajärjel. Näha on lihaskiudude rasvarakkudega asendumist

DiagnoosRedigeeri

Patsiendi füüsiline läbivaatus ja haiguslugu aitavad arstil määrata, millise LD vormiga on tegu. Eri haigusvormid mõjutavad eri lihasgruppe. LD diagnoos lähtub mitmetest testidest. Näiteks vereanalüüsist (suurenenud keratiini fosfokinaasi CpK3 tase), lihasbiopsia tulemustest, elektromüograafia, elektrokardiogrammi tulemustest ja DNA analüüsist. Tihti esineb lihasmassi vähenemist, mida võib olla raske näha, sest mõned LD vormid tekitavad liigset rasv- ja sidekoe moodustumist lihase juurde ning lihas tundub suurem (pseudohüpertroofia).

RaviRedigeeri

Teadaolevalt ei ole lihasdüstroofiale ravi. Füsioteraapia, aeroobika, madala intensiivsusega anaboolsed steroidid, toidulisandid võivad aidata vältida lihaskontraktsioone ja säilitada lihastoonust. Vajalikud võivad olla ortopeedi sekkumine (näiteks pahkluu ortoos), kõneteraapia, ortopeedilised abivahendid (näiteks ratastool, käimisraam, lahased). Südame rütmihäirete ilmnemisel on vajalik südamerütmur. Aidata võivad ka ravimid, nt fenütoiin. Tegevusetus (näiteks pikaajaline voodis lamamine) või liigsed jõupingutused võivad seisundit halvendada. Samuti peab jälgima toitumist. [20][21]

ViitedRedigeeri

  1. R H Brown Jr., J R Mendell (2005). Harrison's Principles of Internal Medicine. p. 2527. doi:10.1036/0071402357. 
  2. Muscular Dystrophy Campaign Retrieved 9 April 2007.
  3. Emery AE (2002). "The muscular dystrophies". Lancet 359 (9307): 687–695. PMID 11879882. doi:10.1016/S0140-6736(02)07815-7. 
  4. Signs of Duchenne
  5. Sharma, Ankush; Ferraro MV; Maiorano F; Blanco FDV; Guarracino MR (veebruar 2014). "Rigidity and flexibility in protein-protein interaction networks: a case study on neuromuscular disorders". arXiv:1402.2304v2. 
  6. Motlagh, Bahareh; MacDonald, Jay R.; Tarnopolsky, Mark A. (2005). "Nutritional inadequacy in adults with muscular dystrophy". Muscle & Nerve 31 (6): 713–8. PMID 15786416. doi:10.1002/mus.20317. 
  7. 7,0 7,1 May 2006 report to Congress on Implementation of the MD CARE Act, as submitted by Department of Health and Human Service's National Institutes of Health.
  8. [1]: MD USA Website (accessed 03SEP2007).
  9. http://www.mda.org/publications/fa-dmdbmd-what.html.
  10. http://www.ninds.nih.gov/disorders/md/detail_md.htm#180483171.
  11. F. Deymeer Neuromuscular diseases: From basic mechanism to clinical management vol 18 Basel: Krager, 2000 (tõlgitud).
  12. Polakoff, Rhonda J.; Morton, Anne A.; Koch, Karl D.; Rios, Charles M. (1998). "The psychosocial and cognitive impact of Duchenne's muscular dystrophy". Seminars in Pediatric Neurology 5 (2): 116–23. PMID 9661245. doi:10.1016/S1071-9091(98)80027-2. 
  13. Karagan, Nicholas J. (1979). "Intellectual functioning in Duchenne muscular dystrophy: A review". Psychological Bulletin 86 (2): 250–9. PMID 382221. doi:10.1037/0033-2909.86.2.250. 
  14. Lemmers, R. J. L. F.; van der Vliet, P. J.; Klooster, R.; Sacconi, S.; Camano, P.; Dauwerse, J. G.; Snider, L.; Straasheijm, K. R.; Jan van Ommen, G.; Padberg, G. W.; Miller, D. G.; Tapscott, S. J.; Tawil, R.; Frants, R. R.; van der Maarel, S. M. (19. august 2010). "A Unifying Genetic Model for Facioscapulohumeral Muscular Dystrophy". Science 329 (5999): 1650–3. PMID 20724583. doi:10.1126/science.1189044. KokkuvõteThe New York Times. 
  15. Jenkins, Simon P.R. (2005). Sports Science Handbook:I – Z. Brentwood, Essex: Multi-Science Publ. Co. p. 121. ISBN 0906522-37-4. 
  16. Turner, C.; Hilton-Jones, D. (2010). "The myotonic dystrophies: diagnosis and management". Journal of Neurology, Neurosurgery & Psychiatry 81 (4): 358–67. PMID 20176601. doi:10.1136/jnnp.2008.158261. 
  17. Eesti Lihasehaigete Selts 09.11.2015.
  18. Osama O. Zaidat, Alan J. Lerner. Neuroloogia taskuraamat Tallinn: Medicina, 2004.
  19. "Congenital Muscular Dystrophy (CMD)". MDA. Vaadatud 27. aprill 2012. 
  20. Wheeler, T. M.; Sobczak, K.; Lueck, J. D.; Osborne, R. J.; Lin, X.; Dirksen, R. T.; Thornton, C. A. (juuli 2009). "Reversal of RNA Dominance by Displacement of Protein Sequestered on Triplet Repeat RNA". Science 325 (5938): 336–9. PMC 4109973. PMID 19608921. doi:10.1126/science.1173110. KokkuvõtePhys.org. 
  21. Lehman, R. M.; McCormack, G. L. (2001). "Neurogenic and Myopathic Dysfunction". peatükis Pedretti, Lorraine Williams; Early, Mary Beth. Occupational Therapy: Practice Skills for Physical Dysfunction (trükk: 5th). Mosby. pp. 802–3. ISBN 978-0-323-00765-8.