Leo Edgar Oras
Leo Edgar Oras (18. juuni 1911 Triigi vald, Harjumaa – 23. oktoober 1970 Kvissleby, Rootsi) oli eesti arstiteadlane ja terapeut.[1]
Elulugu muuda
Leo Edgar Oras oli kooliõpetaja poeg.[1]
Lõpetas 1930 Tallinna Poeglaste Reaalgümnaasiumi, 1938 Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Sooritas 1941 meditsiinidoktori eksamid ning alustas väitekirja koostamist maksa- ja sapiteedehaigustest, ent töö jäi pooleli. Oli 1934 Tartu Ülikooli Füsioloogia Instituudi ja 1938 närvikliiniku abijõud, 1939–1940 Tartu Ülikooli vaimu- ja närvihaiguste ning 1940–1944 I sisehaiguste kliiniku assistent.
1944 mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, saadeti välihaigla koosseisus Saksamaale. Pärast sõda oli ta Oldenburgis ja Lübeckis põgenikelaagris sisearst ja röntgenoloog.
1947 siirdus Rootsi, töötas 1948–1949 Lundi Ülikooli kunstliku neeru osakonnas, 1948–1950 Hallandis Fagersta sanatooriumis, 1950–1952 Piteå haiglas, 1952–1959 jaoskonnaarstina Fagerdalis Hallandis ning 1955–1970 Njurundas. Lõi kaasa Rootsi Eesti Arstide Seltsis.[1]
Teoseid muuda
- Maksafunktsiooni proovidest. // Eesti Arst (1941) 1
- Sapiteede düskineesiast. // Eesti Arst (1942) 11
- Intercapillary glomerule-nephritis (Kimmelstiel-Wilson's disease) (kaasautorid N. Allvall, C. Ekelund). // Acta med. scand. 136 (1950), 5
Viited muuda
Kirjandus muuda
- Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944. I–III. Trt, 1994, III, 120
- Merila-Lattik, H. Eesti arstid 1947–1997. Tallinn, 1997, 442
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.