Lennundus Esimese maailmasõja ajal

1914. aastal oli lennundus alles astumas esimesi samme. Esimese maailmasõja ajal lennukite kasutamine muutus ja arenes kiiresti. Tehnoloogia areng lisas koosseisu luurelennukite kõrvale ka hävitus- ja pommilennukid.

Õhuvägi riigiti

Ühendkuningriigi õhuvägi – Royal Air Force

Ühendkuningriigi militaarlennundus algas kuumaõhupallidega 1878. aastal. Pärast aastaid eksperimenteerimist loodi 1. aprillil 1911 kuninglike inseneripataljon Royal Engineers, mis koosnes ühest kuumaõhupalli- ja ühest lennukikompaniist. Sama aasta detsembris asutati mereväe juhtide algatusel esimene merelennu kool Kentis.

13. mail 1912 formeeriti Royal Flying Corps (RFC), mis kombineeris mere- ja inseneriüksused koos Central Flying Schooliga. Kuna Kuninglik Merevägi nõudis teatavat spetsialiseerumist, siis loodi veel eraldi organisatsioon 1914. aasta juulis ning Royal Flying Corps jäi maapõhiseks üksuseks ning mereväe üksus nimetati ümber Royal Naval Air Service’iks (RNAS).

Selleks ajaks oli ka kuumaõhupallide tehase nimi Royal Aircraft Factory (RAF) ning tehas asus tootma lennukiraame ja -mootoreid, mis leidsid kasutust esimeses maailmasõjas.

Maailmasõja alguseks oli kuninglikul lennukorpusel 179 lennukit ja 1244 teenistujat. 13. augustil 1914 saadeti üks lennupark ja neli eskadrilli Prantsusmaale toetuseks. Õhk-maa juhtmeta telegraaf võimaldas lennukite kasutamist luureülesannete täitmiseks ning kaugtule sihitamiseks. Alles hiljem hakati lennukeid arendama ja spetsialiseeruti kindla ülesande täitmiseks nagu õhulahingud, pommitamine ja õhufotod. Kuna ülesanded muutusid keerulisemaks, siis tuli ka lennukite võimekust arendada: lennukiirused tõusid 97km/h kuni 241 km/h-ni ning mootorijõud 70 hobujõult 400-le veel enne sõja lõppu.

Lennuvägede kasv ja mitmekülgne kasutus tõi selgelt esile õhu ülekaalu rolli olulisuse kaasaegses sõjapidamises. Õhuvägi oli küll iseseisev väeliik, kuid samal ajal ka väga tihedalt seotud teiste üksuste koostöös, seetõttu loodi sõja lõppedes 1. aprillil 1918 RFC-st ja RNAS-ist ühtne RAF, Kuninglik Õhuvägi. Muutunud sõjapidamise uues dimensioonis – õhus – viis RAF läbi Esimese maailmasõja viimastel kuudel oma esimese operatsiooni, saates välja pommitajad Saksamaa ja Prantsusmaa kohale. 1918 novembris oli RAF-i ridades ligi 291 000 ohvitseri ja lendurit ja 22 647 lennukit.

Prantsuse õhuvägi – Armée de l'Air

Prantsuse sõjalennunduse esimene missioon leidis aset 9. juunil 1910 lennates 160 km ja 2,5 tundi Farmani pardal. See märgiline sündmus pani aluse ka aeronautika inspektsiooni loomisele. 1912. aastal loodi viis eskadrilli ja võeti vastu otsus hakata sõjalennundust organiseerima.

5. oktoobril 1914 toimus prantslaste esimene õhuvõitlus, kahekohalise Aviatiki lennuki pardal olid lendur Joseph Frantz ning mehaanik ja sihtur Louis Quenault. Järgmiseks märgiliseks sündmuseks Prantsusmaa õhusõja ajaloos on Joseph-Édouard Baresi poolt sõjalennunduse struktuuri määramine, kus loodi kolm eriala: luure, pommitamine ja jälitus. Esimene hävitajaeskadrill loodi 1. märtsil 1915.

Esimene õhulahing toimus Charles De Rose’i poolt kokku toodud parimate pilootidega Verdunis 1916. aastal. Prantsuse lennunduse Esimese maailmasõja „äss“ oli René Fonck. 1918. aastaks oli Prantsusmaa lennutööstus tootnud 52 000 lennukit ja 90 000 mootorit.

Saksamaa õhuvägi – Luftwaffe

Esimese maailmasõja alguses oli Saksa vägedel kasutada 10 tsepeliini tüüpi õhulaeva ja kolm väiksemat lennukit. Tsepeliine kasutati pommitamiseks ja õhuluureks.

Saksamaal oli kaks põhilist tsepeliine tootvat ettevõtet. Enam tuntud oli Ferdinand von Zeppelini juhitud tehas.

Esimese maailmasõja alguses oli sakslastel kuus operatsioonivõimelist juhitavat õhusõidukit maavägedes ja üks mereväes. Esimesed ei kulutanud aega nende võimekuse proovimiseks, asudes varakult Antwerpeni ja Liege’i pommitama. Esimesed õhurünnakud lõppesid kolme tsepeliini allalaskmisega. Merevägi kasutas enda õhusõidukit õhuluure teostamiseks.

Terve 1914. aasta täiendati mereväe võimekust õhuluure ja -patrullide teostamiseks. 19. jaanuaril said sakslased keisrilt loa pommitada britte, mille käigus tapeti kaks ja vigastati 16 inimest. Reidid jätkusid hiljem nii Londoni kui ka Pariisi kohal.

1916. aasta Verduni lahingus kaotati neli õhulaeva, mis jäi ka viimaseks tsepeliinide pommitusoperatsiooniks.

Ameerika Ühendriikide õhuvägi – Air Service of the U.S. Army

USA armeel oli 35 pilooti Esimese maailmasõja sõjategevusega ühinemisel. Tol ajal tegutsesid piloodid Sidekorpuse ridades. Ameerika Ühendriikide eskadrill ühines sõjaga, saates vabatahtlikud lendurid prantslastele appi. Lafayette’i eskadrilli operatsioonide taustal loodi 24. mail 1918 Air Service of the U.S. Army. Lafayette’i eskadrilli meeste vägiteod inspireerisid sadu ameeriklasi sõitma Prantsusmaale, et ühineda sõjategevusega.

Enamus ameerika lenduritest lendas prantslaste lennukitega, kuna USA lennukite tootmine oli arengujärgus. Lendurite väljaõppe oli väga ohtlik ja nõudis kaks korda rohkem elusid kui lahingutegevuses osalemine. Võideldes kogenud Saksa pilootidega, USA pilootide oskused paranesid ja peagi oli Air Service’i ridades 71 „ässa“ staatusega lendurit ehk nad olid vähemalt viis vaenlase lennukit alla lasknud.

Põhilised lennuvahendid

I maailmasõda oli esimene suurem konflikt kus rakendati suuremahuliselt lennuvahendeid.

Vaatluseks oli kasutatud kuumaõhupalle ka varasemates sõdades. Vaadeldi põhiliselt selleks, et avastada vastase suurtükke. Sakslased kasutasid tsepeliine luureks ja vaatlemiseks Põhjamerel ja Baltikumis. Strateegilist pommitamisreidi teostati Suurbritannia kohal ning idarindel.

Nagu mainitud, siis alguses kasutati lennukeid põhiliselt luureoperatsioonides, aga mida aeg edasi, seda kiiremini arenes tehnika ja peagi olid välja arenenud kaks erinevat lennukitüüpi: hävitajad ja pommitajad.

Esimese maailmasõja aegsed lennukid olid põhiliselt bi-tüüpi lennukid, mis olid valmistatud puitfermidest, mille peale oli asetatud riie ja kinnitatud puit raamile ning üldjuhul kasutati kinnitamiseks liimi.

1912. aastal hakkas Suurbritannia firma Vickers eksperimenteerima õhusõidukiga, mis kandis kuulipildujat. Esimene selline lennuk oli Royal Aircraft Factory F.E.2b ja Airco DH.1

Tegemist oli tõukur-tüüpi lennukitega kus mootor ja propeller asusid piloodist tagapool. See tagas kuulipildujale laskesektori, mida propeller segama ei hakanud. Tõukur-tüüpi lennuki puuduseks oli konstruktsiooni muutumine mootorivõimsuse suurenemisega raskemaks ja lennuk oli tasakaalust paigast ära ning liiga raskeks muutunud tugiosad ja taglas mis on vajalik sabaüksuse kandmiseks. Seda tüüpi lennukid olid liiga aeglased, et oma sihtmärki kätte saada.

Teine võimalus oli kasutada kuulipildujat lennuki esiosas, propelleri taga. Selle miinuseks aga oli see, et osa kuulidest kippus propellerist läbi lendama ning selle jaoks oli vaja sünkroniseeritud kuulipildujat, et propeller jääks terveks.

Esimese maailmasõja aegsed pommitajad said kaasas kanda vähe pomme. Pommid ise ja nende hoiustamine oli kõik väga algeline. Sellegipoolest toimus esimene strateegiline ja taktikaline pommitamine aastal 1914. Kõige tuntumad neist on RNAS (Royal Naval Air Service) pommitamine Düsseldorfis, Kölni ja Friedricschafeni pommitamine septembris-novembris.

Tuntumad lennuvahendid

• Bristol Type 22 – Suurbritannia hävitaja
• Fokker Eindecker – Saksamaa hävitaja
• Siemens-Schuckert – Saksamaa hävitaja
• Sopwith Camel – Suurbritannia hävitaja
• Handley Page 0/400 – Suurbritannia pommitaja
• Gotha G V – Saksamaa pommitaja

Relvastuse areng ja tehnika areng

Õhuluure ja suurtükkide tulejuhtide tegevuse olulisusest saadi aru, et takistades vastasel kasutada õhuruumi lahinguvälja kohal, annab suure eelise. Selle tulemusel arenesid välja „hävitajad“ kui eraldi liik. Sõja algusaastatel mõjutasid piloodid ja vaatlejad vastast püstolite, vintpüsside ja isegi pumppüssidega, kuid sellise mõjutuse efektiivsus oli väike. Jõuti järeldusele, et kuulipildujad on ilmselge lahendus.

Hävitajad

1913. aastal disainisid britid kahekohalise biplaani, kus mootor asus lennuki taga ning vaatleja istus piloodi ees ja opereeris kuulipildujaga. Lennumasin Vickers F.B.5 Gunbus alustas teenistust 1915 kui esimene õhk-õhk relvastusega lennuk. Sarnase disainiga tulid välja ka prantslased, millega suudeti ka 5. oktoobril 1914 ka sakslaste lennuk alla lasta, kuid sellised kahekohalised lennukid olid rasked ja aeglased ning nende edukad õhulahingud olid pigem juhuslikud. Kerged ühekohalised ees asetseva mootoriga lennukid olid palju paremate lennuomadustega, kuid probleeme tekitas kuulipilduja paigutamine selliselt, et see ei kahjustaks lennuki propellerit. Lahendus tuli 1915. aastal, kui prantslasest insener Raymond Saulnier töötas välja sünkronisaatori, mis võimaldas lasta propelleri labade vahelt. Läbimurre tuli kui saadi aru, et kuulipilduja paigaldamisel lennuki ninasse koos sünkronisaatoriga piisab täpseks laskmiseks lennuki suunamine soovitud kohta. Nii modifitseeritud lennuvahendiga Garros Morane L monoplaaniga lasi Roland Garros alla kolm Saksa lennukit. Kui ta aga oli sunnitud ühe lahingu ajal tegema hädamaandumise ning vangi võeti, ei õnnestunud tal oma lennukit põlema panna ning sakslased said ülevaate kogu olemasolevast tehnoloogiast. Saades sellest inspiratsiooni, töötas Saksa insener Anthony Fokker välja sarnase sünkronisaatori ning paigaldas selle oma lennukile, mis oli samuti irooniliselt koopia prantslaste lennukist. Tulemuseks oli Fokker Eindecker, mis alustas teenistust juulis 1915 ning saavutas kiirelt õhuülekaalu läänerindel.

1916. aasta keskel olid sakslased vaatamata liitlaste arendustest lennukite disaini osas edukamad. Albatros D.I, D.II, ja D.III variandid olid liitlaste lennuvahenditest kiiremad ning suutsid relvastusse võtta kaks kuulipildujat ilma lennuomaduste halvenemiseta.

Tuletoetuslennukid (ground attack airplanes)

Liitlased spetsialiseerusid õhk-maa modifikatsioonidele alles sõja lõpus. Kõige kuulsaim neist oli Sopwith Salamander, mis oli Sopwith Cameli edasiarendus soomustatud kokpiti ja kahe nurga all läbi lennuki põhja paigaldatud kuulipildujaga, mille abil oli võimalik mõjutada vastase jalaväge madalalt üle kaevikuliinide lennates.

Sakslased tootsid mitmeid selleks otstarbeks mõeldud lennukeid. Kõige kuulsam variant nende arsenalis oli Halberstadt CL.III, mis oli relvastatud kahe ette suunatud sünkroniseeritud kuulipildujaga ning kuulipilduja ja granaatidega vaatlejale opereerimiseks. Cambrai lahingus saavutasid sakslased selliste lennuvahenditega hävitava mõju liitlaste kaevikutes ning tagala-alades.

Pommitajad

Pommitajad pidid olema suutelised kandma rasket lasti üle pikkade vahemaade, mistõttu oli pommitajate areng kõige aeglasem. Esimesteks edukateks pommituslendudeks peetakse liitlaste õhurünnakuid Friedrichshafenis Zeppelini tehaste vastu novembris 1914. Siiski saavutati soovitud mõju pigem tänu tsepeliinide plahvatusohtlikkuse kui kergete 9-kilogrammiste pommide tõttu. Esimestena hakkasid pommitajaid arendama prantslased, töötades välja tüüp L pommitaja, mis oli 1915. aastal võimeline kandma umbes 60 kg pomme, mille vaatleja heitis õigel ajal üle kokpiti ääre. Hilisemad mudelid olid varustatud võimsamate mootoritega ning olid alternatiivselt kasutusel ka ründelennukitena mille arsenalis oli kuni 300 kg pomme või 37 mm kahur ninas. Siiski kuna lennuk oli aeglane, opereeris ta üldiselt sõja lõpu poole öisel ajal.

Sakslased arendasid välja oma suured nelja mootoriga pommitajad, mis olid tuntud nime all Riesenflugzeug. Kõige tüüpiline seda laadi lennuk oli Staaken R.VI number R.25, mille panid liikuma neli Mercedese mootorit. Lennuk oli võimeline kandma kuni 1800 kg pomme.

Luure

Õhuluure sai alguse 1790. aastal Prantsuse revolutsiooni ajal, kus kasutati kuumaõhupalle vaatluse teostamiseks. Õhuvahendite areng andis väejuhtidele uue perspektiivi sõjapidamisest. Õhupalle kasutati ka Esimeses maailmasõjas, peamiselt suurtükiväe tulejuhtimiseks. Kuumaõhupallid seoti maa külge ja ei olnud suutelised ringi liikuma. Kasutati ratsaväge, et õhupallid positsioonide lähistele transportida ja sealt tõusti õhku.

Lisaks kuumaõhupallidele kasutati luure või vaatluse teostamiseks ka õhulaevu. Mõlemad õhuvahendid olid staatilised, aeglased ja suured sihtmärgid. Nad vajasid maapealsete üksuste toetust ja infrastruktuuri. Lennukite edasine areng vähendas nii õhupalli kui ka õhulaeva rolli sõja tegevuses.

Esimese maailmasõja alguses kasutati lennuvahendeid eelkõige luure tegevuseks. Esialgsed kampaaniad aastal 1914 tõestasid, et ratsavägi ei suuda enam pakkuda luureinformatsiooni mida kindralid ootasid. Kaevikusõja staatilise olemuse tõttu, olid lennukid ainus informatsiooniallikad sellest, mis toimus teisel pool vastase kaevikuliini. Lennukid olid hädavajalikud vastase asukoha määramiseks ja nende liikumise jälgimiseks.

Varajastel lennukitel puudusid sidepidamisvahendid, informatsiooni jagamine pidi aga olema kiire. Piloodid viskasid maapealsetele üksustele sõnumeid mis olid raskustega kottides.

Kaevi süsteemide keerukus ja arendus, tegi pilootidele raskeks täpse informatsiooni saamise sellest mis maapeal toimus. Täpsema luureinformatsiooni saamiseks võeti 1915. aasta alguses kasutusele aerofotograafia. Esimesed fotod tehti käsitsi, õhuluure aga oli kõige edukam kui kaamerad kinnitati lennuki külge.

Õhuluure oli ohtlik amet, vastase positsioonide pildistamine vajas piloodi poolt sirgel tasemel lendamist. Selline lennuviis tegi neist kerge sihtmärgi vastase maapealsetele üksustele.

Õhuvahendite koostöö teiste väeliikidega

„Lennukid on toredad mänguasjad, kuid sõjategevuseks väärtusetud“ (Ferdinand Foch 1914)

Sõja algusaastatel ei osatud näha lennukite kasutusvõimalusi sõjapidamises, kuigi õhulaevad olid juba kasutusel nii maal kui merel, vaatamata oma mitmetele puudustele. Ning õhulaevad jäid kasutusse sõja lõpuni, neile lisandus ülesanne allveelaevade avastamiseks. 1918. aastal oli Prantsuse mereväes 80 pallilaeva. Maailma merejõududes kokku 200 pallilaeva.

Õhusõidukid tegid algusest peale tihedat koostööd maa- ja mereväega, esialgu küll vaid luure teostamisel ning suurtüki tulejuhtimise ülesannetes.

Õhuväe areng osutus oluliseks, kuna maaväe taktika oli ummikusse jooksmas. Olid vastastikused kaevikuliinid, automaatrelvade kasutuselevõtt tegi läbimurde keeruliseks. Õhuluure andis võimaluse saada ülevaate kaevikuliinidest ning kuna juba vaatluspallilt sai vaadelda kuni 30 km kaugusele, sai jälgida vastase maaväe tegevust. Lennukite kasutuselevõtuga muutus vaadeldav ala suuremaks, täpsemaks ning kaamerate kasutuselevõtuga paranes maaväele edastatav info veelgi.

Õhuluure otsustas Monsi lahingu käigu ning selles lahingus tõdeti, et õhuluure on lahinguvälja orgaaniline osa.

Õhuvahendite arenguga tekkis vajadus maaväe suunal arendada õhukaitset ja õhutõrjet.

Esimese maailmasõja jooksul arenes lennutehnika hämmastava kiirusega. Üsna pea tekkisid hävituslennukid ning pommitamislennukid, mis võimaldas õhust toetada maaväe või mereväe tegevust. Näiteks sõja lõpuks oli lennundus jalaväe toetuseks arenenud tasemele, kus kasutati lähituletoetuslennukeid, et vastaseid kaevikuliinides hävitada.

1917. aastal toimus esimene moderne, logistiliselt ja taktikaliselt hästi läbi viidud ühisoperatsioon maailmas: operatsioon Albion, mis näitas, kuidas õhuvahendite kasutamine panustab lahingutegevuse edusse suurel määral.

Õhulahingud

Aastatel 1916-1917 toimus õhuväe taktika märkimisväärne areng. Piloodid ei tegutsenud enam üksinda, vaid olid suurema formatsiooni osad. Enne rünnakuid positsioneeris üksus ennast vastasest kõrgemale, et pakkuda üllatusefekti. Õhulahingud toimusid koeravõitluse printsiibi järgi. Ässadest/õhuässadest said oma riigi kangelased, ning riigid kasutasid neid propaganda tegemiseks.