Lahenduskeskne lühiteraapia

Lahenduskeskne lühiteraapia (inglise Solution-Focused Brief Therapy) tuntud ka kui lahenduskeskne lühiteraapia (LKLT) või lühiteraapia on psühhoteraapia lähenemine, mis põhineb pigem lahenduste loomisel kui probleemi põhjuste lahendamisel. Kuigi selles teadvustatakse hetkeprobleeme ja nende põhjuseid, uurib LKLT peamiselt inimese praeguseid ressursse ja tulevikuootusi. See võib aidata klientidel muutuda tuleviku suhtes lootusrikkamaks ja kasutada oma tugevusi eesmärkide saavutamiseks.

LKLT vundament on eesmärkide seadmine. Terapeut töötab välja lahendused, luues kõigepealt üksikasjaliku kirjelduse selle kohta, kuidas kliendi elu muutub, kui probleem on kadunud või kui olukord on paranenud kliendi jaoks rahuldaval määral. Seejärel arutab terapeut koos kliendiga hoolikalt läbi kliendi elukogemuse ja käitumisrepertuaari, et leida vajalikud ressursid praktilise ja jätkusuutliku lahenduse leidmiseks, mida klient saaks hõlpsasti rakendada. Tavaliselt hõlmab see protsess varasemate „erandite“ tuvastamist ja uurimist, näiteks aegu, mil klient on varasemate raskuste ja väljakutsetega edukalt toime tulnud. Lugupidavas ja praktilises intervjuuprotsessis teeb LKLT terapeut ja klient järjekindlalt koostööd eesmärkide väljaselgitamisel ja rahuldust pakkuvate lahenduste väljatöötamisel.

Üks võtmeküsimusi, mida terapeut küsib, on nn „imeküsimus“. “Kui täna öösel juhtuks magamise ajal ime, siis mil moel oleks homme su elu muutunud?“ See avab kliendi loomingulisemalt mõtlema, seadma eesmärke ning looma kindlat plaani, mis viib elumuutvate lahendusteni.

Lahenduste loomisel nähakse klienti kui oma elu eksperti. Imeküsimust kasutatakse nõustamise või teraapia kõige varasemas etapis eesmärkide sõnastamisel ning seda küsitakse juhul, kui klient ei tea, milline tema tulevik võiks välja näha. Meetod viib kliendi probleemiga keskkonnast välja kujuteldavasse probleemideta konteksti, kus ta on hetkeks vaba. Imeküsimus aitab kliendil ja terapeudil tegeleda täpselt selle teemaga, millele klient on läinud lahendust leidma.

Lahenduskeskses lühiteraapias kasutatakse veel mitmesuguseid erinevaid võtteid:

• Varasemate lahenduste uurimine. Enamik inimesi on varem elu jooksul lahendanud paljusid probleeme ja tõenäoliselt on neil ideid, kuidas tulla toime ka selle probleemiga, mille tõttu nad nüüd on terapeudi poole pöördunud.

• Erandite otsimine. Küsimused erandite kohta võivad aidata kliendil ära tunda neid olukordi, kus asjaolud olid nende jaoks teistsugused – vastupidised praegusele probleemile. Uurides, kuidas need erandid juhtusid ning rõhutades kliendi jõudu ja ressursse, millega need saavutati, võib terapeut võimestada klienti lahenduse leidmisel.
• Komplimendid. Otsesed ja kaudsed komplimendid on LKLT oluline osa ja neid kasutatakse kogu teraapiaprotsessi vältel. Kinnitused selle kohta, mis klientidel juba praegu hästi läheb, ja klientide probleemide raskeks tunnistamine julgustab klienti muutuma, andes samal ajal sõnumi, et terapeut on kuulanud (st mõistab) ja hoolib sellest.
• Olevikku või tulevikku suunatud küsimused. See väljendab põhilist veendumust, et probleeme saab kõige paremini lahendada keskendudes sellele, mis juba töötab ja sellele, millisena klient oma elu näha sooviks, mitte keskendudes minevikule ja probleemide põhjustele.

Järgnevad põhimõtted on peamised ehituskivid lahenduskesksel lähenemisel:

• Muutus on kestev ja kindel.
• Kliendid peavad tahtma muutuda.
• Kliendid on eksperdid ja kujundavad ise oma eesmärgid.
• Klientidel on ressursid ja jõud lahendamaks ja ületamaks oma probleeme.
• Teraapia on lühiajaline.
• Rõhk on sellel, mis on muudetav ja võimalik.
• Fookus on tulevikul, minevik pole tähtis.

LKLT võib olla iseseisev terapeutiline sekkumine või seda saab kasutada koos teiste teraapia stiilide ja ravimeetoditega. Seda kasutatakse igas vanuses inimeste ja mitmesuguste probleemide raviks, sealhulgas lapse käitumisprobleemid, pere düsfunktsioon, kodused või laste väärkohtlemised, sõltuvus ja suhteprobleemid. Ehkki psühhiaatriliste häirete, nagu depressioon või skisofreenia, ei ravita, võib LKLT aidata parandada nende seisundite all kannatavate inimeste elukvaliteeti.

Ajalugu ja eestvedajad

Oluline roll lahenduskeskse teraapia kujunemises on olnud psühhiaater Milton Hyland Erickson (1901–1980), kes rõhutas, et alateadvus on loov ja lahendusi genereeriv. Lahenduskeskne teraapia võttis Ericksonilt tulevikku tähtsustava töövormi, eesmärgistatuse, vastupanu käsitlemise vastastikuse toime aspektist, usu kliendi jõuvarudesse ja sellesse, et inimene teab alati, mida ta mingil hetkel vajab.

Lühiteraapia keskus asutati 1978. aastal Ameerika Ühendriikides de Steve de Shazer ja Insoo Kim Berg poolt algselt pere- ja psühhoteraapia suunana - Brief Family Therapy Center (Milwaukee WI) -, millest sai ametlikult lahenduskeskse lühiteraapia kodu 1982. aastal. Nad uskusid, et sügav pilguheit probleemi ei ole alati kõige tähtsam ning lahendus kui sümptomite vähendamine ei lahenda alati probleemi, vaid võib seda hoopis süvendada. Selle arendamise aluseks oli uskumus, et väga oluline on tugineda kliendi enda ressurssidele ja motivatsioonile, kuna klient teab oma probleeme ja takistusi kõige ning ta on võimeline ise leidma lahendusi oma raskustele.

Pärast de Shazeri ja Bergi surma (vastavalt 2005. a ja 2007. a) sai keskus üle viidud lahenduskeskse lühiteraapia ühingule Solution Focused Brief Therapy Association (SFBTA). De Shazer mängis olulist rolli SFBTA väljatöötamisel, sest just tema kutsus lahenduskeskse kogukonna esimest korda kokku 2001. aastal. Seltskond, kuhu kuulusid de Shazer, Berg ja 27 kolleegi, asutasid SFBTA 2002. aasta sügisel. Varem, 1993. aastal asutatud lühiteraapia assotsiatsioon The European Brief Therapy Association (EBTA) jagab sarnaseid eesmärke lahenduskeskse lühiteraapia väljatöötamise ja levitamise edendamiseks. Nii SFBTA kui ka EBTA korraldavad iga-aastaseid konverentse, toetavad teadustööd ning edendavad ja propageerivad lahendustele keskendunud lühiteraapiat praktikas.

Tänaseks on vastav lähenemisviis edasi arenenud ning leidnud mitmekesist kasutamist üle maailma väga paljudes erinevates valdkondades. Kasutatakse individuaal- ja perenõustamises, psühhoteraapias; sotsiaalsete tugivõrgustike loomisel ja sotsiaalnõustamises; karjääriplaneeringus, sõltuvushäirete ravis, kooliprobleemide lahendamises; erinevates grupitöödes ja grupiteraapias; kriisikolletes; organisatsioonide arenguprogrammides; juhtide, meeskondade ja töötajate juhendamisel.