Ava peamenüü

Lüliarteriks ehk vertebraalarteriks (ladina arteria vertebralis) nimetatakse paljudel loomadel kehas asuvat paarilist arterit, mis on rangluualuse arteri haru.[1]

Lüliarteri areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

RoomajatelRedigeeri

MadudelRedigeeri

Lüliarter saab madudel alguse paremast aordikaarest ja selle harud kulgevad kehas, nahas, söögitorus, kopsu(de)s ja peas. [2]

Wisconsini ülikooli zooloogia laborites (1916) läbiviidud katsed tripimadude perekonda liigitatud madudega näitasid, et lüliarteri harude arv võib liigiti ja indiviiditi erineda.[3]

ImetajatelRedigeeri

KoduloomadelRedigeeri

Koduloomadel saavad lüliarterid alguse subklaavarteritest ja varustavad verega seljaaju ja süva kaelalihaseid. Vertebraalarter läbib I...VI kaelalüli ristjätkemulgud ja siseneb lateraalse lülimulgu kaudu selgrookanalisse. Selgrookanalist liigub arter koljuõõnde ning ühineb teise poole lüliarteriga põhimikuarteriks.[4]

Lüliarter moodustab süva kaelaarteriga rikkalikult anastomoose.

InimestelRedigeeri

Inimestel kulgeb paariline lüliarter läbi kuue ülemise kaelalüli ristijätkemulgu ja suurmulgu ning ühineb kolju põhimikul teise poole lüliarteriga paarituks põhimikuarteriks.

ViitedRedigeeri

  1. "Meditsiinisõnastik" 443:2004.
  2. Harvey B. Lillywhite, How Snakes Work: Structure, Function and Behavior of the World's Snakes, Oxford University Press, lk 146, 2014, Google' raamatu veebiversioon (vaadatud 26.05.2014) (inglise keeles)
  3. William Henry Atwood, The Visceral Anatomy of the Garter Snake, University of Wisconsin, 1916, lk 534, veebiversioon (vaadatud 26.05.2014) (inglise keeles)
  4. Enn Ernits, Esta Nahkur,"Koduloomade anatoomia", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 289, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.

VälislingidRedigeeri