Lõputoit
Lõputoit, ka pulmakurat[1] oli pulmade lõpust märkuandev traditsiooniline toit.
Lõputoiduks oli enamasti kapsasupp või lihaga keedetud kapsad, ka klimbisupp või koorega kartulid.[2] Virumaal keetis isamehe naine lõpetuseks putru. Mõnel pool oli lõpumärgiks liha puudumine toidus (vihje, et pulmalised on kogu liha ära söönud). Pulmade lõpetamiseks anti toiduga märku, seda ei lõpetatud n-ö ametlikult.[1]
Pulmapiitsaks (näit.Rapla, Martna jne.) kutsuti pulma lõpuks tehtavat soeõlut ehk õllesuppi.[3]
Lõpetamiseks olid ka mitmesugused muud märguanded, näiteks väljast toa seinale koputamine. Kui neist ei piisanud, tõi noorik voki keset tuba ja hakkas ketrama. Kui lõpumärgid antud, oli kombeks lahkuda.[4]
Lõputoit oli ka talgute lõpetamisel pakutav, tavalisest parem toit, enamasti puder.[1]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Ülo Tedre. Pulmasõnastik II
- ↑ Etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn. 1995. lk 151
- ↑ Ülo Tedre. Pulmasõnastik III
- ↑ Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2008. lk 325