Lõo kihid

Lõo kihid (inglise Lõo Beds) on siluri ajastu Kaugatuma lademe Kaugatuma kihistu ülemised kihid.^[1] Neid hakkas esimesena eristama Enar Klaamann aastal 1970.

Kihid on nime saanud Lõu lahelt. Kihtide stratotüüp on Lõo pank. Lõo kihtide neostratotüüp on Ohesaare G1 puurauk, kus kihid esinevad 1.80..29.85 meetril.^[2]

Lõo kihid koosnevad ligi 30 meetri paksusest domeriidi ja mergli lasundist, milles esineb õhukeste vahekihtidena ka lubjakivi. Kihid sisaldavad kohati aleuriitset materjali. Kihid koosnevad kahest tsüklist, millest alumisel on analoogselt Äigu kihtidele ülemises osas paksem krinoidlubjakivi lasund, ülemisel tsüklil see aga puudub.^[3]

Viited muuda

↑ Lõo kihid Eesti geokogude infosüsteemis (vaadatud 16.09.2020)
↑ "Stratigraafia terminoloogia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. aprill 2022. Vaadatud 17. septembril 2020.
↑ Kaugatuma Stage H. Heinsalu & V. Viira: Raukas, A., Teedumäe, A. (eds). 1997. Geology and Mineral Resources of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn. ISBN 9985-50-185-3.

Välislingid muuda

Lõo kihid Eesti geokogude infosüsteemis

[Geokogud-1] Lõo kihid Eesti geokogude infosüsteemis (vaadatud 16.09.2020)

[2] "Stratigraafia terminoloogia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. aprill 2022. Vaadatud 17. septembril 2020.

[3] Kaugatuma Stage H. Heinsalu & V. Viira: Raukas, A., Teedumäe, A. (eds). 1997. Geology and Mineral Resources of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn. ISBN 9985-50-185-3.

[1]

[2]

[3]