Kurapatõ

Kurapatõ (valgevene keeles Курапаты, vene keeles Куропа́ты) on Minski kirdepiiril asuv metsatrakt, kus aastatel 1937–1941 viis stalinistlik režiim läbi massihukkamisi. Sinna maetute arv ulatub eri hinnanguil kolmekümnest tuhandest mitmesaja tuhandeni.

Avastamine ja avalikustamine

1957. aastal, kui rajati Minskit ümbritsevat ringteed, leiti Kurapatõ metsast hulgaliselt inimjäänuseid. Avalikkust sellest tookord ei teavitatud.

Esimest korda teavitasid avalikkust Kurapatõs toimunud massimõrvast insener Jevgeni Šmõgaljov ja ajaloolane Zenon Poznjak artiklis "Kurapatõ: teekond surma", mis ilmus 3. juunil 1988 ajalehes Literatura i Mastatva (Літаратура і мастацтва 'kirjandus ja kunst') kuulsa valgevene kirjaniku Vassil Bõkavi eessõnaga. Tunnistajate ütlustel põhinevas artiklis väideti, et aastatel 1937–1941 toimus Kurapatõs hukkamisi iga päev, nii koidikul, pärastlõunal kui ka õhtuhämaruses. Hukati lasuga pähe ning surnukehad pandi varem kaevatud sügavatesse aukudesse. Mõnikord istutati hauale männid. Piirkond ümbritseti 1937. aasta teisel poolel kolme meetri kõrguse taraga ja see hõlmas 10–15 hektarit. Massihaudade koguarvuks hinnati umbes 500, igas 50–60 ohvrit.

Peale artikli ilmumist alustas Valgevene NSV prokuratuur 14. juunil 1988 asjas kriminaalmenetlust. See oli esimene stalinistlikke kuritegusid puudutav kriminaalasi, mis NSV Liidus algatati. Juuli algul 1988 lõi Valgevene NSV Ministrite Nõukogu (MN) asja uurimiseks riikliku komisjoni, mille etteotsa asus MN esimehe asetäitja Nina Mazai. Poznjakki ja Šmõgaljovi komisjoni tegevusse ei kaasatud, küll aga kaasati kirjanik Bõkav. Uurimise käigus avastati umbes 30 hektari suurusel territooriumil 510 hauda ja valikulise väljakaevamise käigus 356 inimese jäänused. Kuulati üle 55 ümberkaudsete külade elanikku. Nende tunnistustest selgus, et aastatel 1937–1941 nägid nad metsa sõitvaid musti veoautosid ja kuulsid metsas püssipauke. Esimene uurimine Kurapatõ asjus lõppes 1988. aasta novembris ja see sätestas Valgevene peaprokuröri Georgi Tarnavski hinnangul hukkunute arvuks 30 000. Töö tulemused avaldati jaanuaris 1989. Komisjoni sõnul polnud aga Valgevene NSV justiitsministeeriumi, KGB, siseministeeriumi ja prokuratuuri arhiivides mingeid andmeid Kurapatõs toimunu kohta.

Šmõgaljovi ja Poznjaki artikkel leidis Valgevenes ulatuslikku vastukaja. 19. juunil 1988 toimus Valgevenes esimene altpoolt tulev poliitiline meeleavaldus, nimelt korraldati mitme ühiskondliku organisatsiooni eestvõttel stalinismi kuritegusid hukkamõistev rongkäik Minskist Kurapatõsse. Kokku oli osalejaid kümne tuhande ringis. 30. oktoobril 1988 Kurapatõsse toimunud marsi, mille eesotsas oli Zenon Poznjak, ajasid NSV Liidu siseväed laiali. Sellest liikumisest kasvas välja Valgevene Rahvarinne. 29/30. oktoobri öösel 1937 lasti Kurapatõs maha üle 100 valgevene intelligentsi esindaja, kelle hulgas oli luuletajaid, kirjanikke, kirjanduskriitikuid, ajakirjanikke. Igal aastal 29. oktoobri õhtul toimub Kurapatõ metsas ühislugemine „Hukatud luuletajate öö“, millega mälestatakse kommunismiohvreid. Üritusel loetakse ette hukatud kirjandustegelaste luulet ja proosat, aga ka teemaga seostuvate nüüdisautorite tekste.

1989. aastal hakkasid levima teooriad, mille kohaselt panid Kurapatõs hukkamisi toime hoopis Saksa okupatsioonivõimud. 1991. aastal lõid endised Nõukogude partisanid uue komisjoni eesotsas Nõukogude Liidu kangelase Valentin Korzuniga. 1992. aasta oktoobris avaldas komisjon järelduse, et hukkajateks olid sakslased ja ohvriteks Euroopa juudid. 1997. aastal alustas Valgevene riik uut uurimist, mida juhtis Valgevene sõjaväepeaprokuröri vanemabi Viktor Somov. Aastatel 1997 ja 1998 toimusid Kurapatõs uued kaevamised. Aprillis 1999, avalikkusele mingeid selgitusi andmata, uurimine lõpetati. Detsembris 2001 avaldas uurimist teostanud prokuratuur teadaande, milles sedastati, et aastatel 1937–1940 viis Kurapatõs hukkamisi läbi NKVD, kuid ei välistanud hukkamiste läbiviimisel ka sakslaste osalust.

Poliitiline võitlustanner

15. jaanuaril 1994 väisas Kurapatõt USA president Bill Clinton, kes avas seal marmorist mälestuskivi. 2010-ndatel kutsusid paljud Valgevene aktivistid üles selgitama uute uuringutega välja Kurapatõs hukkunute arvu ja nimesid. Nii rõhutas ajaloolane ja ajakirjanik Deniss Martinovitš 2018. aastal, et eksperdid uurisid ainult väikest osa haudadest: „Võib-olla on mõttekas uurida ülejäänuid. Vahepeal on teadus edasi arenenud, kättesaadavaks on muutunud uued tehnoloogiad (näiteks suguluse määramine DNA-testide abil). Võib-olla saavad nende väljakaevamiste käigus teatavaks teiste Stalini repressioonide ohvrite nimed ja osutub võimalikuks anda täpsem arv: kui palju inimesi Kurapatõs maha lasti.” Ajaloolane Dmitri Drozd tegi 2019. aasta aprillis ettepaneku teha uus väljakaevamine, võtta luudest või hammastest DNA-proovid ning võrrelda tulemusi olemasolevate andmetega.

President Lukašenka on kõigele seesugusele "ei" öelnud. 20. aprillil 2019 asja kommenteerides ta samahästi kui keelas säärase tegevuse, öeldes: "Võib-olla tuleb mõni teine ​​president ja hakkab mingit konsensust otsima ja kaevab need hauad uuesti üles. Niikaua kui mina olen president, seda ei juhtu."

2018. aasta juulis püstitati opositsioonipoliitik Dmitri Daškevitši initsiatiivil Kurapatõ metsa hukkunute mälestuseks üle 70 risti, mille hulgas oli suisa seitsmemeetriseid. 1. märtsil 2019 väitis Lukašenka oma "Suures vestluses presidendiga", et "ka perimeetri ümber ei tohiks olla ristidega meeleavaldusi”. 4. aprilli hommikul 2019 lükati ristid metsamajandusministeeriumi ekskavaatoritega pikali, sealjuures vahistati 15 meeleavaldajat, nende hulgas Dašekvitš. 13. aprillil 2019 rebiti ametliku laupäevaku käigus Kurapatõs välja ja viidi minema veel 60 metallristi, mis seisid Minski ringtee ääres. Ametlikult põhjendati seda metsakorrastustöödega.

Valgevene inimõiguste aktivistid tegid ühisavalduse, milles öeldi, et riste lõhkudes on võimud vandaalitsenud. Avaldusele kirjutasid alla Valgevene PEN-keskus, Valgevene Inimõiguste Maja, Viasna inimõiguste keskus ja valitsusorganisatsioon Legal Initiative. Inimõiguste aktivistid nõudsid ristide demonteerimise lõpetamist ja demonteeritud ristide tagasi panemist oma kohale, kõigi kinnipeetud Kurapatõ kaitsjate vabastamist ja seda, et tulevikus arutataks Kurapatõs kavandatavaid töid ka avalikkusega. 4. aprillil 2019 võttis Valgevene kirjanike liidu sekretariaat vastu avalduse, milles väljendas „nördimust ristide lõhkumise üle Kurapatõ riikliku mälestusmärgi territooriumil". Toimunu mõistsid üheselt hukka ka Valgevene kolme suurima konfessiooni õigeusu, kreekakatoliku ja roomakatoliku kiriku esindajad. Kurapatõ veretöö üks avalikustajaid, Zenon Poznjak, nimetas toimunut sõjaks valgevene rahva vastu: "Nende bolševistlike bandiitide järeltulijad, kes tapsid Kurapatõs sadu tuhandeid inimesi, tahavad seda mälestust varjata. Ja seepärast tahavad nad hävitada mälestuse genotsiidist, hävitada hauad ja asendada see kõik valedega, lollitada tervet põlvkonda. See on sõja olemus."

1. novembril 2020 toimus iga-aastane mälestusmarss Minski kesklinnast Kurapatõsse, seekord protestiti ka augustis 2020 toimunud Valgevene presidendivalimiste võltsimise vastu. Visana inimõiguste keskuse andmeil osales meeleavalduses vähemalt 20 000 inimest. Siseministeeriumi väed ajasid rongkäigu laiali, vahistati üle 200 osaleja.