Kriminaalpreventsioon

Kriminaalpreventsioon ehk kuriteoennetus (inglise keeles crime prevention) on mis tahes tegevus, mille eesmärk on vähendada või ennetada kuritegevust.[1]

Riik on avaliku korra tagamise poliitika elluviija.[2] Eestis koordineeriib süütegude ennetamist ja seab kriminaalpoliitika eesmärke selleks loodud süteoennetuse nõukogu, mille asjaajamist korraldab Justiitsministeerium.[3]

Kriminaalpreventsiooni liigid

muuda

Levinud on kolmikliigendus, mis jagab kriminaalpreventisooni liikideks, sõltuvalt sellest, kellele nad on suunatud.[4] Esmatasandi preventsiooni moodustavad mõjutusvahendid, mis on suunatud tervele ühiskonnale ja asjaoludele, mis võivad põhjustada kuritegelikku tegevust.[4] Teise tasandi ennetustegevus on suunatud isikutele ja grupidele, kelle käitumine võib kõige tõenäolisemalt kriminaalseks muutuda.[4] Kolmanda tasandi preventsiooniga püütakse kuriteo toimepannud isikuid taaslülitada seaduskuulekate inimeste keskkonda.[4]

Tabel Berndt-Dieter Meieri järgi[2] Esmatasandi preventsioon Teise tasandi preventsioon Kolmanda tasandi preventsioon
Suunatud kurjategijale
  • Narkoennetus
  • Retseptiravimite kontroll
  • Sport vägivalla vastu
  • Abielulahutus
  • Teraapia pakkumised
  • Karistuse määramine ja täideviimine
Suunatud situatsioonile
  • Linnaplaneerimine
  • Relvadele juurdepääsu kontroll
Suunatud ohvrile
  • Eneseabi
  • Isikukaitse

Kriminaalpreventsiooni vahendid

muuda

Riigi kriminaalpoliitika esmane eesmärk on korduvkuritegevuse ja alaealiste kuritegevuse ennetamine. Suuremat tähelepanu pööratakse ka organiseeritud kuritegevuse ennetamisele ning sellele reageerimisele.[5]

Alaealiste kuritegevuse ennetamise peamised meetmed on järgmised:

  • koolikohustuse mittetäitmise, koolikiusamise ja teiste turvalisust mõjutavate probleemide vältimine;
  • alaealiste komisjonide ja nende mõjutusvahendite ühtlane kvaliteet üle Eesti, kohalike komisjonide loomine;
  • erikoolides alaealiste iseseisva õiguskuuleka toimetuleku toetamine;
  • alaealiste kurjategijate kriminaalasjade kiire menetlemine.[5]

Korduvkuritegevuse ennetamiseks on loodud:

  • rehabilitatsiooniprogrammid kurjategijatele, sh seksuaalkurjategijatele, ja narkomaaniaravi vangistuse alternatiivina sõltuvushäirega kurjategijatele;
  • üle-eestilise tugiisikusüsteemi loomine, et toetada vanglast vabanenute iseseisvat toimetulekut;
  • korduvkurjategijate retsidiivsuse (korduskuritegevuse) uuring;
  • alternatiivkaristuste eelistamine vähem ohtlikumatele kurjategijatele;
  • vanglate reformi läbiviimine ja laagri tüüpi vanglate sulgemine.[5]

Organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses püütakse vähendada kuritegevusest saadavat tulu, selleks kasutades ja arendades rahvusvaheliste organisatsioonide instrumente.[5]

Kriminogeensed faktorid

muuda

Korduvkuritegevuse oluline ennetusmeede on riskihindamine, mille toel on võimalik välja selgitada kuritegeliku käitumise põhjused ja uue kuriteo toimepanemise tõenäosus.[6]

Staatilised riskitegurid on näitajad, mis suurendavad riskikäitumise tõenäosust ja mida pole käitumise muutmisega võimalik vähendada.[7] Need on näiteks sugu, sõltuvusainete tarvitamise kogemus või vanus esmakordse kuriteo toimepanemise ajal.[7] Tänapäeval ollakse seisukohal, et dünaamiliste (muutustele avatud) riskitegurite mõjutamise kaudu võib ära hoida korduskuritegude toimepanemist.[8] Neid riskitegureid vähendatakse haridusprogrammide, arstiabi, töö ja muude tegevuste kaudu.[9]

Viited

muuda
  1. I. Sahlin. Crime prevention as a concept and social phenomenon. Lund: 2000.
  2. 2,0 2,1 T. Pärn. Riikliku kriminaalpoliitika sobituvusest kriminaalpreventsiooni mudelitesse. – Vaateid õiguspoliitikale. Artiklite kogumik, 2008, lk 172.
  3. Korrakaitseseadus. – RT I, 06.05.2020, 13.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 E. Raska. Kriminoloogia. Sissejuhatus ainesse. Tallinn: Juura 2002, lk 173.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Riigikogu 09.06.2010. a. otsuse (757 OE I) „Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018“ heakskiitmine. Lisa.
  6. M. Grünberg. Kriminogeensete riskide hindamine. Vanglateenistuse õpik. Tallinn: Justiitsministeerium 2013, lk 5.
  7. 7,0 7,1 M. Grünberg. Kriminogeensete riskide hindamine. Vanglateenistuse õpik. Tallinn: Justiitsministeerium 2013, lk 19.
  8. J. McGuire. Integrating Findings from Research Reviews. In J. McGuire (Ed.). John Willey & Sons, 2002.
  9. M. Grünberg. Kriminogeensete riskide hindamine. Vanglateenistuse õpik. Tallinn: Justiitsministeerium 2013, lk 30.