Kriminaalmenetlus Maria Pupino vastu
See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2020) |
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Veebruar 2020) |
Kriminaalmenetlus Maria Pupino vastu (2005) C-105/03[1] on Euroopa Liidu Kohtu kaasus, mis riiki kohustust väärikalt suhtuda kannatanutele kohtuprotsessi käigus. Õiguslikult sellest otsusest tuletati riikide kohustuse tõlgendada Euroopa Liidu õigust kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, vältides contra legem tõlgenduse.
Asjaolud muuda
Itaalia kohtud süüdistati Pupinot "korralekutsuvate meetmete kuritarvitamisega" ja "raske tervisekahjustuse tekkitamisega" oma hoolealuste vastu . Pupino korduvalt raputas lapsi, ähvardas neile anda rahusteid ja kleepida suule plaastreid ning takistas neil tualettruumi minekut. Lapsed tegude toimepanemise ajal olid alla viie aasta vanad. Ühele hoolealusele antud löögi tagajärjel lapsel tekkis kerge paistetus otsmikupiirkonnas.
Itaalia kriminaalmenetlus on kaheastmeline:
| „ | 13. Esimene etapp on eeluurimine, mille käigus riiklik süüdistaja uurib ja kogub eeluurimiskohtuniku järelevalve all tõendeid, mille alusel ta hindab, kas menetlus tuleb lõpetada või tuleb asjaomasele isikule esitada süüdistus asja saatmisega kriminaalkohtule otsustamiseks. Viimati nimetatud juhtumil teeb nimetatud kohtunik ad hoc kohtuistungil lõpliku otsuse kriminaalasja edasiseks menetlemiseks või lõpetamiseks. | “ | |||
| „ | 14. Otsus saata kriminaalasi kohtule otsustamiseks avab menetluse teise ehk vaidluste etapi, milles eeluurimiskohtunik ei osale. Selle etapiga menetlus õigupoolest algab.... | “ | |||
Käesolevas kaasuses tekitas probleeme see asjaolu, et enamus tunnistajaid olid alaealised kannatanud. Kohtu hinnangul ainuke mõistlik lahendus oli kasutada kannatanute eeluurimise etapis kogutud ütlusi ka menetluse teises etapis. Tol ajal kehtiva seaduse järgi see oli lubatud ainult erandlikes juhtudes (seksuaalkuritegude puhul). Tavaline menetlus aga ei lubaks sellist toimingut.
Itaalia kohus esitas Euroopa Kohtule eelotsuse taotluse küsides, kas raamotsuse 2001/220/JSK[2] «kas raamotsuse artikleid 2 ja 3 ning artikli 8 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohtul peab olema võimalus lubada väikestel lastel, kes põhikohtuasjaga sarnastel juhtudel väidetavalt on väärkohtlemise ohvrid, anda oma ütlusi väljaspool kohtuistungit ja enne selle toimumist korras, mis tagab nende kaitse vajalikul tasemel."
Kohtuotsus muuda
Vastuseks eelotsuse küsimusele Euroopa Kohus ütles, et raamotsust tuleb tõlgendada järgides põhiõigusi. Antud kaasuses on põhiline põhiõigus õigus õiglasele menetlusele. Siseriikliku kohtu ülesanne tõlgendamisel on veenduda, et raamotsuse meetmete kohaldamine ei muuda isiku vastu suunatud kriminaalmenetlust ebaõiglaseks.
| „ | 47. Liikmesriigi kohtu kohustus viidata asjakohaste siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel raamotsuse sisule lõpeb seal, kus neid õigusnorme ei ole enam võimalik kohaldada selliselt, et saavutatakse raamotsusega kooskõlas olev tulemus. Teiste sõnadega, kooskõlalise tõlgendamise põhimõte ei saa olla aluseks siseriikliku õiguse contra legem tõlgendusele. See põhimõte nõuab siiski, et liikmesriigi kohus kaaluks võimaluse korral siseriiklikku õigust kui tervikut, et hinnata, mil määral saab seda kohaldada nii, et see ei annaks raamotsuses sätestatud eesmärgile vastupidist tulemust.[3] | “ | |||
Lõppkokkuvõttes Euroopa Kohus vastas eelotsuse küsimusele nii, et väikestele lastele peab olema võimalus anda oma ütlusi väljaspool kohtuistungit ja enne selle toimumist. Seega, antud kaasuse asjaolude põhjalt tuleb teha kriminaalmenetlus kahes etapis ning ära kuulata laste ütlusi enne kohtuistungit.