Kretinga mõis

Kretinga mõis (Kretingos dvaras) on endine mõis Leedus Kretinga rajoonis Kretingas.

Kretinga mõisa peahoone

Kretinga mõisat on esimest korda mainitud XV sajandil. Toona kuulus see Žemaitija valitsejatele Kęsgailadele. Aastast 1532 oli tegemist riigimõisaga. Eravaldusse läks see taas aastal 1572, mil mõisa omanikuks sai Jan Hieronimowicz Chodkiewicz. Aastal 1621 läks mõis abielu kaudu Sapiehade suguvõsa kätte. Aastast 1745 kuulus Kretinga Massalskitele. Aastal 1795 läks mõis krahv Potocki valdusse, aga aastal 1806 sai mõisa omanikuks Platon Zubov. Zubovitelt läks mõis aastal 1874 Tyszkiewiczite valdusse.

Mõisakompleksi vanimaks osaks on XVIII sajandi alguses rajatud park. Toona rajati viljapuuaed, pärnaallee ja kastaniallee. XIX sajandi alguses kujundas Platon Zubov pargi inglise pargiks.

Kretinga mõisa parki piirav müür

Kui mõisa omanikeks said Tyszkiewiczid, siis rajasid nad sinna oma residentsi. Viljapuuaed kujundati ümber, parki lisati palju uusi liike, pärnaallee kujundati tunnelilaadselt ümber. Alleede ristumispaikadesse paigaldati skulptuurid, lisandusid lillepeenrad ja rosaariumid. Peahoone ette püstitati skulptuuriga purskkaev. Pargis kasvatati nii faasaneid kui ka viinamäetigusid. Parki ehtis kolmest tiigist kaskaad. Idast piiras parki kastaniallee, linnatänavatest eraldas parki maakividest ja tellistest müür. Müürile vaatamata oli park avatud nii Kretinga linna rahvale kui ka talumeestele.

Mõisakompleksi kuulus 29 hoonet, tänapäeval on neist säilinud 23, sealhulgas vesiveski, sepikoda, aedniku maja.

Peahoone on uusklassitsistlikus stiilis. Seal asusid valge peosaal, roheline saal ja punane muusikasaal, kabinetid, söögisalongid, perekonnaportreedega galerii, kabel maaliga "Neli evangelisti" ja muidki kunstiväärtusi. Paleega oli ühendatud talveaed, kus kasvasid eksootilised taimed. Seal asus tehislik juga, samuti voolas seal oja, kus ujusid kuldkalad.

Mõisa vesiveski, mõisavalitseja maja ja jääkelder

Esimese maailmasõja ajal laastas mõisa seal peatunud Saksa sõjavägi. Tulekahjus sai kannatada häärber ja hävis talveaed. Pärast sõda asusid Tyszkiewiczid mõisa taastama, ent tööd edenesid aeglaselt, kuna maareform oli mõisa tulubaasi tublisti kärpinud. Töödele aitas kaasa see, et Kazimieras Justinas Tiškevičius avas mõisas vabriku, kus valmistati komme ja siirupit. Lisaks rentis ta mõisakompleksi kuulunud arvukatest hoonetest osa välja teistele ettevõtjatele. Peahoone varemetes läänetiib tuli siiski lammutada, samuti idatiiva lagunenud veranda ja rõdu.

Uuesti laastati mõis aastal 1940, mil sinna asus pärast Leedu annekteerimist Punaarmee väeosa. Hävis talveaed, mille asemele ehitati sõdurite söökla. Samuti rikuti mitmed kunstimälestised. Pärast seda, kui Saksamaa väed olid Kretinga hõivanud, taastas mõisa viimane omanik Aleksander Tyszkiewicz siiski talveaia ja restaureeris mõisa peahoone.

Pärast sõda jäi mõisakompleks kauaks tähelepanuta. Seda asuti taastama aastal 1992, mil peahoonesse kolis Kretinga muuseum. Praegu on pargis umbes 900 m² lillealasid, seal kasvab 23 kohalikku ja 64 võõrliiki.

Välislingid

• Sissekanne Leedu mõisate veebisaidil; fotod (leedu keeles)
• Sissekanne Leedu mõisate veebisaidil; asendiplaan (leedu keeles)