Krematoorium
Krematoorium ehk tuhastushoone on surnute põletamise (kremeerimise ehk tuhastamise) hoone.[1]
Vahel nimetatakse krematooriumiks ka surnute (inimesed, loomad) põletusahju.[viide?] Lisaks ahjule on krematooriumis tavaliselt üks või mitu hüvastijätusaali, kus võidakse pidada nii ilmalikke kui ka religioosseid tseremooniaid.
Kremeerimisprotsess on surnukeha põletamine kõrgel temperatuuril (870–980 °C). Tavaliselt kasutatakse põletamiseks leeki, mis juhitakse tuhastamisahju kambrisse. Ahju kütusena kasutatakse gaasi (looduslikku või propaani), harvemini elektrit. Kuni 1960. aastateni kasutati eeskätt kivisütt või koksi.
Tänapäevased ahjud on automatiseeritud ja neid juhitakse mikroprotsessorite abil, mis on varustatud nõutavate ohutusseadmetega (näiteks ahju tagurpidi uks lukustub, kuni saavutatakse normaalne töötemperatuur). Ka on ahje aja jooksul täiustatud, et põletusprotsess oleks tõhusam, näiteks suunates leegid peaasjalikult torsole, mis moodustab suurema osa kehast.
Eesti esimene krematoorium alustas tegevust sügisel 1993 Tallinna Pärnamäe kalmistul.
Vaata ka
muudaTsitaadid Vikitsitaatides: Krematoorium |
Viited
muuda- ↑ "Eesti keele seletavas sõnaraamatus" (vaadatud 05.04.2019)