Ava peamenüü

Kreenholmi streik oli 1872. aasta augustis ja septembris Vaivara kihelkonnas toimunud Kreenholmi Manufaktuuri vabrikutööliste väljaastumine nende poolt esitatud majanduslike ja töökorralduslike nõudmiste täitmiseks. Kreenholmi streik oli üks selle aja suuremaid tööliste väljaastumisi Venemaa Keisririigis.

Töötajate nõudmised augustis 1872:

  • Lubada lõunat pidada senise 1 tunni asemel 1/2 tundi.
  • Lubada alustada tööd hommikul 5.30 senise 5.00 asemel.
  • Maksta 50-arssinase kangatüki eest 40 kopikat.
  • Trahvida masinaosa lõhkumise eest vastavalt selle maksumusele.
  • Halva töö ja vähese tööviljakuse eest mitte trahvida, vaid vallandada vabrikust.
  • "Kõrvaldada" vabriku hospidalist velsker Palkin.
  • Vahetada välja "starosta" ametis olev Peeter Säkk.
  • Arveraamatust mitte teha mahaarvamisi ilma omaniku nõusolekuta.
  • Lubada lastele rohkem aega kooliskäimiseks.

Esitatud nõudmistest osa jättis tehasevalitseja G. Kolbe rahuldamata, sest tal puudusid vastavad volitused, ning ta kutsus selle probleemi lahendamiseks kohale vabriku omanikud.

14. augustil 1872 katkestas kuni kõigi nõudmiste läbivaatamiseni töö 500 töölist tehase umbes 4500 töölisest.

21. augustil 1872 sõlmiti kokkulepe tööliste esindajate ja tehasevalitseja G. Kolbe vahel. Kokkuleppe sõlmimisel viibisid kohal Eestimaa kuberner Šahhovskoi, Peterburi sandarmivalitsuse ülem Birin ja nelikümmend tööliste esindajat. Rahuldati enamik tööliste nõudmistest, välja arvatud töötasu küsimus, sest see sõltus turuhindadest, ja isiklikud küsimused (velsker Palkin, kordnik Säkk), sest neid ei olnud sobilik lahendada "poliitilise" otsusega sellisel tasemel. Kokkuleppe kinnitas ja oli sellega nõus Kreenholmi manufaktuuri direktor parun Ludwig Knoop. 22. augustil 1872 asusid kangrud taas tööle.

Edasiste korratuste vältimiseks arreteeriti 9. septembril Villem Preismann, Jakob Tamm ja veel mõned aktiivsemad töötajad. 11. septembril sulgesid mässajad Kreenholmi saarele viiva silla ega lasknud ülejäänud töötajaid tööle, ning nõudsid arreteeritute vabastamist. Haagikohtunik koos politseikordnikega proovis küll silda vabastada, kuid neid rünnati kividega. Olukorra uuesti kontrolli alla saamiseks pöördus haagikohtunik abi saamiseks sõjaväe poole. Kohale tuli pool pataljoni sõdureid polkovnik Reinvaldi juhtimisel, kes võttis vabriku oma kontrolli alla.

12. septembril toimusid uued kogunemised töölisasulas, kus nõuti Preismanni, Tamme ja nende kaaslaste vabastamist. Kohale saabunud kuberner Šahhovskoi palus lisaks vabrikut valvavale sõjaväele Jamburgist Peterburi kubermangust) abijõude. 13. septembriks oli olukord kindlalt valitsusvägede kontrolli all. 14. septembril taastus osaliselt vabriku töö.

Alustati juurdlust korratuste põhjuste ja nendes osalenute väljaselgitamiseks. 15. septembril oli töö vabrikus täielikult taastunud, arreteeriti 22 isikut, keda kahtlustati aktiivses mässus osalemises. 19. septembril viidi sõjaväed vabrikust välja. Juurdlus jõudis järeldusele, et korratustel ei olnud poliitilisi motiive, ning toimunud sündmuste põhjuseks tuleb pidada vabriku oskamatut juhtimist selle administratsiooni poolt.

Augustistreigi volinikud Villem Preismann kaaslastega vabastati vahi alt, kuid neid ei võetud vabrikusse tööle tagasi. Septembrimäss oli Venemaal üks suuremaid vastuhakke ning selles osalemise eest arreteeritute üle mõisteti kohut ja nii mõnigi sattus pikaks ajaks sunnitööle.

Vaata kaRedigeeri

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri