Kaashäälikuühend

Kaashäälikuühend ehk konsonantühend on häälikuühend, mis koosneb kahest või enamast eri kaashäälikust.

Eri keelte fonotaktika erineb selle poolest, millised kaashäälikuühendid on keeles lubatud. Mõnes keeles on need täiesti keelatud, näiteks havai keeles. Jaapani keeles on lubatud ainult kaashäälikuühendid, milles on nasaal või aproksimant. Soome keeles ei tohi kaashäälikuühend esineda sõna algul (välja arvatud mõnes Lõuna-Soome murdes ja laensõnades) ja sõna sees on lubatud kuni kolmekonsonandilised ühendid. Spektri teises otsas on näiteks gruusia keel, milles ei ole ebatavalised nelja, viie või kuue järjestikuse kaashäälikuga ühendid. Pikkade kaashäälikuühendite poolest on tuntud ka slaavi keeled.

Eesti keele ortograafia

Kaashäälikuühendis kirjutatakse tähed ühekordsetena.

NÄIDE: kolmandas, vandeseltslaslikult

Eranditeks on

• liitsõnad: kepphobune
• rõhuliitega (-ki/-gi) sõnad: kasski, konngi
• sõnad, mille tüvi lõppeb sama häälikuga, millega liide algab: keskkond
• sõnad, kus ülipikk s on sõna lõpus ning selle ees l, m, n või r, või kui sellisele s-le järgneb täishäälik: valss, varssa