Kolmanda laine feminism

Kolmanda laine feminism, vahel ka postfeminism (ingl third-wave feminism või postfeminism) tekkis 1990. aastate algul ning kujutab endast vastureaktsiooni teise laine feminismile.

Ehkki poliitiline õigus valida on saavutatud, jääb siiski püsima sooline ebavõrdsus valitavate vahel. Keskseks teemaks on jätkuvalt patriarhaalsus. Aruteluks on teema, et seksuaalne identiteet ja sugu on ühiskondlikult konstrueeritud nägemus inimesest ning seepärast ei saa inimest kirjeldada vaid terminitega nagu "homoseksuaalne" või "heteroseksuaalne", "mees" või "naine".

Vaatamata termini "postfeminism" laiale kasutamisele on selle tähendus siiski vaidlusalune. See viitaks nagu sellele, et feminismi ajajärk on möödas või lõppenud. Osa feministe nagu Susan Faludi ongi rangelt selle termini kasutamise vastu ning ollakse üpris laialt arvamusel, et postfeminism on meediast inspireeritud termin, näiteks: "ühiskonnas, mis suurelt jaolt määratleb ennast meedias inspireeritud kujutluste kaudu, on naisi kerge veenda selles, et feminism on ebamoodne, minevik ja seepärast ei ole väärt tõsist arutelu."

Postfeminism ongi tegelikult suunatud feminismi teise laine tegevuse kriitikale. Näiteks Rene Denfeld, kes väidab end olevat võrdsuse feminist ja usub, et naised peaksid omama samu võimalusi ja õigusi kui mehedki, nimetab feminismi totalitaarseks ja jäigaks oma vaadetes, mis meenutavat feminismi varajasi aegu. Teine kriitik Naomi Wolf väidab, et suur osa feminismi ettekujutusest on meedia vastutusel, mis on käiku lasknud vale-, moonutuste- ja karikatuurikampaania selle liikumise vastu, kuid sellele vaatamata ei ole ka feminism ise vaba vastutusest, kuna sel on olnud halb komme tagasi hoida vasturünnakut feminismi kahjustavale meediale, mis loob stereotüüpe, mis paljude naiste arvates on võõrastatavad. Samuti väidab ta, et liikumine peaks olema võimu feminism, mille eesmärgiks peaks olema võrdsus, majanduslik võimustamine ning usaldus tegutseda nii kollektiivselt kui ka individuaalselt, et eesmärke saavutada.

Postfeminismi iseloomustatakse pluralistliku kontseptsiooniga, et see on duaalsuse asendanud erisustega, konsensuse mitmekesisusega, tõstnud esile ka vähemuste nägemused ja sel moel loonud dünaamilise ja intellektuaalse kliima diskussioonideks. Kuid seda iseloomustatakse ka meedia juhitava liikumisena. Ei saa mainimata jätta Germaine Greeri rõhutatud aspekti, et postfeminism on natuke rohkemat, kui turu juhitav fenomen, kuna kõige võimsamaks olevuseks maailmas pole valitsused, vaid hoopiski rahvusvahelised korporatsioonid, kes näevad naist kui oma valdust. See veenab naisi, et naised võivad omada kõike, nii karjääri, emadust, ilu kui ka suurt seksielu.

Prantsuse kolmanda laine feministid tõid feministliku antiteesi organiteta keha filosoofiale. Selleks oli kujutelm organitest ilma kehata. Maskuliinset erootikat ja pornograafiat köidavad naisekehas ainult mõned strateegilised piirkonnad. Ihu on nagu jaotatud erinevateks sotsiaalseteks rollideks kodus, tööl, puhkehetkel, seksides ja sportides. Ülemust huvitab ajumaht ja käte-osavus, treener muretseb ainult hüppeliigese pärast, laps tahab su kallistusi, sõber neljandat kätt kaardilauda, armuke vaid seksi. Ülemaailmne elundikaubandus aga, millega seoses kergitatakse ohtralt eetilisi ja kriminaalseid küsimusi, tunneb sihikindlat huvi ainult nende jäsemete ja elundite vastu, millel on rahakaid tellijaid. Seega ei huvitu keegi enam kehast, küll aga selle tükeldamisest ning organite ja kudede ekspluateerimisest.

Kolmanda laine feministe muuda

Vaata ka muuda