Kirurgiline mask
Kirurgiline mask ehk protseduurimask on meditsiinis kasutatav isikukaitsevahend. Kirurgilise maski standardijärgne nimetus on meditsiiniline näomask (inglise keeles medical face mask)[1]. Kirurgilise maski kandmise eesmärgiks on takistada maski kandja hingamisteedest ja seedetraktist paiskuva aerosooli levikut.
| Kirurgiline mask | |
|---|---|
 Kirurgiline mask | |
| Muud nimetused | kirurgimask, meditsiiniline mask, kaitsemask, näomask |
| Arstiteadusharu | profülaktika |
| Kasutusalad | piisklevinakkuse tõrje |
| Tüüp | I tüüp, II tüüp, IIR tüüp |
| Standard | EVS-EN 14683 |
Euroopa Liidu regulatsioon muuda
Euroopa Liidus reguleerib isikukaitsevahendite loomist, tootmist ja turustamist Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus 2016/425.[2] Nimetatud määrus defineerib kolm ohtude kategooriat.
- I kategooria ohud on nn igapäevased ohud, nagu kestev kokkupuude veega või igapäevase ilmastiku mõju.
- II kategooria grupeerib ohte, mis ei kuulu ei I ega ka III kategooriasse. Ennekõike peetakse II kategooria ohtudeks igasuguseid mehaanilisi vigastusi, nagu löögid esemetega jmt.
- III kategooria ohud on kõige suuremad. III kategooria teguriga ja ilma isikukaitsevahendita kokku puutunud inimene saab raske või pöördumatu tervisekahjustuse ja tagajärjeks võib olla ka surm. Kirurgiline mask on isikukaitsevahend, mis kaitseb ühe kolmanda kategooria ohu eest. Määruses kasutatud sõnastuses nimetatakse seda ohtu kahjulikuks biotoimeaineks (ingl harmful biological agent).
Standardid muuda
Protseduurimaskidele esitatavaid nõudeid reguleerivad mitmed omavahel seotud standardid. Neist kõige peamised on nimetatud allpool.
- EVS-EN 14683, mis reguleerib enamikku protseduurimaskide disaini puudutavaid aspekte.
- EN- ISO 10993-1, mis reguleerib üldist toote testimise metoodikat.
- EN- ISO 11737, mis reguleerib meditsiinis kasutatavate toodete vastupidavust steriliseerimisele ja steriliseerimise edukuse mõõtmist.
- ISO 22609, mis reguleerib kunstverele vastupidavuse testide metoodikat.
Kirurgilise maski tööpõhimõte muuda
Hingamisel, rääkimisel ja söömisel paiskub inimese ninast ja suust aerosooli, mis koosneb limaskestade sekreedist, süljest, toiduosisest, mikroorganismidest jmt. Enamiku aerosooli tilkade suurus jääb vahemikku 500 – 12 000 nm ehk 0,5–12 µm. Maski tööpõhimõtteks on filtreeriva kanga asetamine inimese hingamisteede ette. Maskiga kaetakse alati nina ja suu. Väljahingamisel jäävad osakesed kanga silmadesse kinni. Kirurgilise maski kasutamine põhineb väljahingamisel tekkivate rõhkude erinevusel. Ühtegi abivahendit hingatava õhu kiiremaks edasikandmiseks läbi filtri ei kasutata.
Üldine tehniline lahendus muuda
Kirurgiline mask koosneb tavaliselt mitmest eraldi kangakihist, mis õmmeldakse, liimitakse või keevitatakse omavahel kokku. Sõltuvalt maski tüübist on välimise kihi ülesandeks teiste kihtide kaitsmine ning vastava maskitüübi korral ka vedeliku läbipääsu takistamine. Keskmist kihti kasutatakse filtrina ning sisemine kiht teeb maski näonaha vastas kandmiseks mugavaks. Kinnitamiseks kasutatakse nii kõrva-aasu kui ka peapaelu. Mõningatele tüüpidele lisatakse maski külge visiir, mis kaitseb silmi vedeliku paiskumise eest. Samuti asetatakse mõnikord ninasillale filtreeriv vahtkumm, mis vähendab prillide uduseks muutumist. Standard ei määra maskide ega ka paelte värvi. Standard ei määra otseselt maski mõõtmeid öeldes vaid, et maskiga peab saama katta nina ja suu. Standardiga ei normeerita maski kõrvalt lekkiva õhuvoolu kogust.
Kirurgiliste maskide tüübid muuda
Kirurgilised maskid liigitatakse bakterite filtreerimistõhususe alusel kahte kategooriasse. Lisaks jaotatakse teine kategooria vedeliku paiskumisele vastupidavaks ja mitte vastupidavaks. Protseduurimaskide tüübid on järgmised:
- I tüüp (ingl type I) ehk väikseima filtratsioonivõimega mask;
- II tüüp (ingl type II) ehk suurema filtratsioonivõimega mask;
- IIR tüüp (ingl r – resistance – 'vastupidavus') ehk teise tüübi mask, mis on mõeldud kaitsma ka vedeliku paiskumise eest.
I tüüpi mask antakse vaid patsientidele nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Tervishoiutöötajad peavad kasutama II tüüpi või IIR tüüpi maske.
Kirurgilise maski kasutuskõlblikkus muuda
Laos hoiustamise aeg määratakse maski soovitud ajaperioodi jooksul laos hoidmisega. Selle järel peab mask läbima testid. Kui testide tulemused on positiivsed, siis väljastab katselabor kinnituse, et maski võib antud tingimustel ja ajaperioodil ladustada. Kirurgilise maski kasutuskestvus tööprotsessis, ei ole standardis ajaliselt määratud. Selle põhjuseks on asjaolu, et maski läbiv aerosoolikogus on suures sõltuvuses inimese tegevusest, rääkimisest, üldisest õhuniiskusest jpm teguritest. Samas on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet asunud seisukohale, et kirurgilist maski peab vahetama vähemalt 3 tunni järel[3]. Küll aga määrab standard, et maski tuleb alati vahetada, kui meditsiinitöötaja läheb järgmise patsiendi juurde protseduuri tegema. Samuti tuleb mask alati vahetada, kui see peaks mingil põhjusel maha kukkuma või eest tulema. Kirurgiline mask on alati ühekordne. Korduvkasutatavaid protseduurimaske ei ole.
Kirurgilise maski testimise metoodika muuda
Tootedisaine, kasutatud materjalide efektiivsust jmt testitakse vastavates katselaborites. Katsetatakse alati valmistoodet, mitte selle üksikosi. Kirurgilist maski katsetatakse järgmiselt:
- bakterite filtreerimise efektiivsuse katse (ingl bacterial filtration efficiencyl);
- hingamistakistuse katse (ingl breathability);
- vedeliku paiskumise katse (ingl splash resistance);
- puhtuse püsimise katse (ingl microbiological cleanliness).
Bakterite filtreerimise efektiivsus muuda
Katse käigus pihustatakse vastavas kaskaadimpaktoris maskile Staphylococcus aureus'e lahustatud kultuuri. Pärast pihustamist pannakse proovid sooja kambrisse ja hiljem loetakse tekkinud bakterite kolooniad kokku. Testitulemuste ja kontrollkatsete alusel arvutatakse bakterite filtreerimise efektiivsus, mida väljendatakse protsentides. Vahel kasutatakse inglise keelse testinime lühendit BFE. BFE väärtus peab I tüübi maskil olema vähemalt 95% ja II tüübi maskidel vähemalt 98%. Eraldi väärib tähelepanu, et filtratsioonikatse korraldatakse bakteritega (teisi mikroorganisme ei kasutata) ning BFE väärtus näitab bakterite filtratsioonivõimet. BFE standardi nn laiem interpreteerimine ei ole standardis otsesõnu lubatud. Samas on protseduurimaski tööpõhimõtteks suust väljuva aerosooli sõelumine ning kangasilmadest suuremad osised jäävad filterkangasse kinni. Seega võiks põhimõtteliselt öelda, et mask filtreerib õhujoast välja Staphylylococcus aureusega võrreldava suurusega või antud bakterist suuremaid osiseid.
Hingamistakistus muuda
Katse käigus mõõdetakse õhu liikumisel tekkivat rõhkude vahet maski sisemise ja välimise külje vahel. Enne katset hoitakse maski vähemalt 4 tundi keskkonnas, kus õhuniiskus on vähemalt 80% ja temperatuur 21 ± 5 °C. Tulemust väljendatakse standardi järgi ühikutega Pa/cm² ehk paskalit ruutsentimeetri kohta. Rõhkude vahe maski kahe poole vahel peab olema vähem kui 40 Pa/cm² (I ja II tüüpi mask) ja vähem kui 60 Pa/cm² (IIR tüüpi mask).
Vedeliku paiskumise katse muuda
Vedeliku paiskumise katsega testitakse vaid tüüp IIR protseduurimaske. Katse käigus pritsitakse vastu maski testvedelikku (kunstverd), mis eriti pindpinevuse osas matkib inimese verd. Jälgitakse, et testvedelik ei läbiks maski.
Puhtuse püsimise katse muuda
Antud katsemeetod standardiseerib tootepartiide puhtuse testimise. Tootepakenditest valitakse maskid ning kultiveeritakse vastavas söötmes.
Kirurgilise maski praktiline kasutamine muuda
Kirurgiline mask ehk protseduurimask on oma disainilt mõeldud ennekõike meditsiinitöötajatele. Nina ja suu kaetakse maskiga tihedalt[4]. Maski ära võttes ei tohi puudutada maski filtreerivat kangast. Kasutusjärgselt loetakse see kangas kõrge saastatusega piirkonnaks. Kirurgilise maski kasutustemperatuur ei ole otsesõnu määratud. Samas järeldub testkatsete korraldamiseks määratud temperatuurivahemikest, et maski efektiivseim kasutustemperatuur on 16–26 °C. Eesti klimaatilistes tingimustes on kirurgilise maski sobivaks kasutuskeskkonnaks siseruumid (välitingimuste eest kaitstud keskkond). Mask on otseselt mõeldud maski kandja suust ja hingamisteedest paiskuva aerosooli tõkestamiseks. Mask ei ole mõeldud kaitsma enamiku väliskeskkonnast maski kandja poole liikuvate ohtude eest. Erandiks on ühekordne kehavedeliku paiskumine vastu maski, kui mask on IIR tüüpi. Kehavedelikuga saastumise järel tuleb mask vahetada.
Kirurgiline mask ei kaitse radioaktiivsete osakeste ega mürgiste kemikaaliaurude eest. Mask ei ole mõeldud kaitsma külma eest. Protseduurimask võib olla teatavaks hingamistakistuseks, kuid see ei põhjusta süsihappegaasi taseme tõusu inimese veres. Standardikohaselt toodetud mask ei sisalda inimesele kahjulikke aineid.
Ajalugu muuda
Meditsiinis on kaitsemaske kasutatud juba sajandeid ja mõningast kaitset piisknakkuse eest pakkusid ka kunagised algupärased lihtsad maskid, kuid tõhusamad maskid tulid kasutusele alles 20. sajandil. Esimene massiline ja süsteemne maskide kasutuselevõtt epideemia leviku strateegia osana toimus 1910. aastal Kirde-Hiinas katku peatamiseks malaislase dr Wu Lien-tehi eestvedamisel, kes täiustas olemasolevaid maske ja lisas sellele erinevaid kihte.[5]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Standard EN 14683
- ↑ "Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2016/425, 9. märts 2016, mis käsitleb isikukaitsevahendeid ..." ELT. 31.3.2016. Vaadatud 28.04.2021.
- ↑ https://www.ttja.ee/ariklient/ohutus/tooted-teenused/isikukaitsevahendid
- ↑ https://www.youtube.com/watch?v=Nu3I5_b3_j8
- ↑ Wong, Sam (10. märts 2021). "Dr Wu Lien-teh: Face mask pioneer who helped defeat a plague epidemic". New Scientist. Vaadatud 11.03.2021.
Välislingid muuda
- Maskide kasutamisest, Terviseamet
- Meditsiinilised maskid ja COVID-19 kiirtestid, Terviseamet, 10. august 2021