Kirjandusfilosoofia

Kirjandusfilosoofia on esteetika haru, mis tegeleb kirjanduse, eelkõige ilukirjanduse uurimisega. Selle uurimisvaldkond kattub suuresti kirjandusteadusega, kuid erineb mõnevõrra meetoditelt.

Platoni hinnangul on kirjandusel tugev mõju lugejate eetikale, seepärast pidas ta kirjanduses vajalikuks ranget tsensuuri. Uuemad filosoofid on suhtunud kirjandusse siiski vähem vaenulikult. Briti empiristidest ja Immanuel Kantist saati on filosoofid pööranud tähelepanu kirjanduse epistemoloogilisele kontekstile, vaadeldes inimese ideede ja maailma vahekorda. 20. sajandist alates käsitletakse kirjandust sageli keelefilosoofia vaatevinklist, kuna poeetiline keelekasutus erineb suuresti tavapärasest.

Eestis on kirjandusfilosoofiaga tegelnud näiteks Arne Merilai, kes on arendanud välja oma poeetilise keelekasututse teooria - pragmapoeetika.