Keeletüübid
Keeletüübid on mingite keeletunnuste alusel saadud keele liigitused[viide?]. Keeletüüpe uurib keeletüpoloogia.
Morfoloogilised keeletüübid muuda
Morfoloogilise sünteesi astme järgi jagunevad keeled analüütilisteks, sünteetilisteks ja polüsünteetilisteks.
Morfoloogilise tehnika järgi jagunevad keeled isoleerivateks, aglutineerivateks ja flekteerivateks. Isoleerivates keeltes puudub sõnamuutmine, seal kasutatakse abisõnu. Seega on isoleerivad keeled sünteesi astmelt analüütilised. Aglutinatiivsed ja flekteerivad keeled on aga sünteetilised. Aglutinatsiooni korral moodustatakse uusi tüvesid ja sõnavorme morfeemide üksteisele "külgekleepimise" teel (morfeemid ise ei muutu ja neist igaühel säilib üks kindel tähendus), fleksiooni puhul teiseneb uute tüvede ja muutevormide moodustamisel tüvi ise fonoloogiliselt. Kui sellistes keeltes on kasutusel ka tunnused, siis ei ole võimalik muutevormis eristada morfeemide ja tähenduste piire. Enamikus keeltes on kasutusel mitu morfoloogilist tehnikat, tüüpidesse jaotatakse vastavalt domineerivale tehnikale.[1]
Süntaktilised keeletüübid muuda
Põhisõnajärje järgi lauses jagunevad keeled põhiliselt SVO-, SOV- ja VSO-keelteks, ülejäänud kombinatsioonid on väga haruldased või neid pole leitudki.
Viited muuda
- ↑ Mati Erelt, "Keeletüpoloogiast", Oma Keel 2005 I, lk 5–13.