Keekandja (soome keeles ketjunkantaja) on rauaaegse riietuse juurde kuulunud ehtedetail, pronksist plaadike, mille külge kinnitusid rinna- või vööketid[1]. Rinnaehte keekandjad võisid olla kinnitatud ehtenõelte paari[2][3] või paarissõlgede (ovaal- või ketassõled) külge.

Segmendikujulise keekandja esi- ja tagakülg (ülal) Johann Christoph Brotze joonisel Kiiu mõisast välja kaevatud maaleidudest ("In Ehstland 1803 auf dem Gute Kyda am Fuße eines alten Thurms ausgegrabene Geräthschaften").
Eura muinasleidude baasil tehtud rekonstruktsioonil on näha paarissõlgede küljes silmusekujulistel keekandjatel rippuvad ketid

Jaotus muuda

Eesti arheoloogilises materjalis eristatakse järgmisi tüüpe:

  • segmendi- ehk luunulakujuline keekandja,
  • ilmapuukujuline ehk viisnurkne võreline keekandja,
  • liivipärane võreline keekandja,
  • poolovaalne keekandja,
  • silmusekujuline keekandja.

Keekandja võimaldas rinnale riputada mitu rida kette (rinnakees võis olla üks kuni kuus õlgadelt kõhuni rippuvat ketirida). Neid kanti juba Rooma rauaajal.

I aastatuhande lõpu keekandjaid on Eestist leitud vähe, vaid üksikuid ilmapuukujulisi ja segmendikujulisi, mille eeskujud on Balti aladel. Segmendikujulised keekandjad olid kasutusel veel 11. sajandi esimesel poolel. Neist hilisemad on ilmapuu motiiviga võrejad valatud keekandjad. Sellised keekandjad võeti kasutusele tõenäoliselt päris viikingiaja lõpul, 11. sajandi teisel veerandil.

Tartumaalt on leitud üks liivipärane võrejas keekandja, nagu neid liivlased kasutasid 10.–14. sajandil[4].

Silmusekujulisi kahe spiraaliga keekandjaid on leitud mõni üksik Saaremaalt[5].

Viited muuda

Välislingid muuda