Kasutaja:Wikikasutaja2/liivakast
 | See on kasutaja Wikikasutaja2 liivakast. Kasutaja liivakast on kasutajalehekülje alamleht. Siin kasutaja katsetab või valmistab ette loodavaid artikleid. See ei ole entsüklopeediaartikkel. Enda liivakasti loomiseks klõpsa siia. |
| Shard | |
|---|---|
 | |
| Üldandmed | |
| Asukoht | London, Inglismaa |
| Stiil | Neofuturism |
| Ehituse algus | Märts 2009 |
| Ehituse lõpp | Juuli 2012 |
| Avamine | 1. veebruar 2013 |
| Maksumus | ~£435,023,452 (lepingu maksumus) |
| Aadress | 32 London Bridge Street |
| Omanik |
Katar (95%) Sellar Property Group (5%) |
| Koordinaadid | Koordinaadid puuduvad! Aita lisada. |
| Tehniline ülevaade | |
| Kõrgus | 309.7 m |
| Vundamendi pindala | 398,490m² |
| Korruseid | 96 (72 elamukorrust) |
| Lifte | 36 |
| Ehitusmaterjal | Betoon ja teras |
| Projekt ja ehitus | |
| Peatöövõtja | Sellar Property Group |
| Arhitekt | Renzo Piano |
| Ehitusinsener | WSP Group |
The Shard (eesti keeles kui 'klaasikild') on 95-korruseline pilvelõhkuja Londonis Southwarkis, mille kujundas Itaalia arhitekt Renzo Piano. Hoone ehitus algas 2009. aasta märtsis ja valmis 30. märtsil 2012. 1. veebruaril 2013 avati avalikkusele torni eraomandis olev vaateplatvorm. Kõrgeim elamukorrus asub 72. korrusel
Thamesi lõunakaldal London Bridge’i piirkonnas asuva hoone 28 alumist korrust on bürooruumid, järgneb kolm korrust restorane ja seejärel 19 korrust hotellitube. 69. korrusel asub vaateplatvorm, mis avatakse huvilistele umbes 40 dollarit maksva tasu eest.[1]
Vaateplatvormilt näeb hea ilmaga 70 kilomeetri kaugusele, mistõttu nägemisulatusse jääb ka Prantsusmaa.[2]
Arhitektuur muuda
Renzo Piano, projekti arhitekt, kavandas Shardi kui Thamesi jõest välja kerkiva torni sarnase skulptuuri. Ta oli inspireeritud objekti kõrval asuvatest raudteedest, 18. sajandi Veneetsia maalikunstniku Canaletto kujutatud Londoni tornidest ja purjelaevade mastidest. Hoonet katab 11000 klaaspaneeli, mille kogupindala on 56000 ruutmeetrit ja mis vastab peaaegu kaheksale Wembley staadionile.[3]
Shardi luues, mõeldi energiatõhususele. Hoone on varustatud soojus-ja elektrienergia tootmisjaamaga, mis kasutab maagaasi National Gridist. Maagaas muundatakse elektrienergiaks ning mootori tööst saadakse soojus, et varustada hoone sooja veega.
Konstruktsioon muuda
Saavutused muuda
Ülalt-alla konstruktsioon: tehnika, mida esmakordselt kasutati, lubas esimesed 23 korrust ja palju ümbritsevast tornist ehitada enne kui kelder oli täielikult kaevatud. See säästis neli kuud ehitusest. Materjalide uuenduslik kasutamine: torn on jagatud kolmeks eraldi struktuuriks. Teraskonstruktsioon esimesed 40 korrust, pingbetoonist raam kuni 72. korruseni ja seejärel terasraam 95nda korruseni. Betooni kasutamine hoone keskel aitab minimeerida külgsuunalist kõikumist ja selline lahendus kõrvaldas ka vajaduse häälestatud mass-summuti järele, vabastades seega ühe lisa korruse.[4]
Viited muuda
- ↑ Kopli, Kaivo (7. juuli 2012). "Londonis avati Euroopa kõrgeim hoone Shard". Eesti Päevaleht.
- ↑ Hiietamm, Aadu (7. juuli 2012). "Londoni keskele kerkis 310 meetri kõrgune (super)kild". Õhtuleht.
- ↑ "Why do tall buildings have such silly names?". BBC News. 26. november 2010.
- ↑ "THE SHARD, LONDON". WSP Group (vaadatud 9. mai 2019).