Ulvarkaart

Meteosati infrapunaülesvõte 1993. aasta 10. jaanuaril haripunkti jõudnud Braeri tormist. Tegemist oli teadaolevalt läbi aja tugevaima Põhja-Atlandi piirkonda räsinud pommtsükloniga.

Pommtsüklon on uus ning viimastel aastatel eeskätt ajakirjanduses kasutusele võetud meteoroloogiline mõiste. Niimoodi on hakatud Ameerikas kutsuma selliseid atmosfääris esinevaid tsüklonikeeriseid, mille puhul toimub tsükloni keskel väga kiire õhurõhu langus. Pommtsükloni definitsioonis on antud isegi täpne määratlus – 24 või enam millibaari ehk hektopaskalit õhurõhu langust 24 tunni jooksul. Sellist väga kiiret tsükloni arengut nimetatakse inglise keeles isegi bombogenesis’eks, mida võiks eesti keelde tõlkida kui „plahvatuslikku arengut“. Selle tagajärjena kujuneb välja väga tugev õhurõhu gradient, mis põhjustab purustava toimega tormituuli. Tsükloniga kaasnevad ka tugevad vihma või lumesajud. Kui selline tsüklon liigub suure kiirusega suurematele laiustele, siis kaasneb sellega näiteks Arktikas kiire ilma soojenemine ning mõnel juhul võib temperatuur tõusta üle nulli. Pommtsüklon võib liikuda ka kaugele lõunasse, põhjustades ebatavaliselt külma ilma ja lumesadu. Kõige iseloomulikum on selline olukord Põhja-Ameerikas. Reeglina tekivad tsüklonid ookeani kohal atmosfääri frondil, kui kokku puutuvad kaks väga erineva temperatuuriga õhumassi. Pommtsüklon iseenesest ei plahvata, kuid see on selline tsüklon, mis toob inimeste elutegevuse jaoks kaasa tõsiseid tagajärgi. Tugevast tuulest tekkinud purustused, sadude põhjustatud üleujutused ja lumesadudest tingitud transpordikatkestused tekitavad suurt materiaalset kahju. Mingil määral võib parasvöötmes esinevaid pommtsükloneid võrrelda isegi troopiliste tsüklonitega ehk orkaanide ja taifuunidega, kuigi pommtsüklonite hävitav toime ei ole samavõrd suur kui troopikas.