Kasutaja:Lembit0/Metafüüsika

Metafüüsika - filosoofia osa, mis püüab selgitada kogu olemise põhialuseid ning algupära ja reaalse kogemuse piire ületavaid probleeme.

Metafüüsika

 Metafüüsika on filosoofia haru, mis uurib fundamentaalseid küsimusi, reaalsuse ja olemise enese põhimõttelist olemust ning algmõisteid. Metafüüsika üritab ületada füüsikalisi piire, kasutades vaatluse, mõõtmise ja katsete asemel oletusi, mõtisklust ja loogilist järeldust. Seeläbi üritab jõuda mittemõõdetava reaalsuseni: ajatud, muutumatud ja üldkehtivad seaduspärasused. Traditsiooniline metafüüsika otsib vastust küsimustele: 

• Mis seal on?
• Ja kuidas seal on? 

Metafüüsika uurimisobjektideks on eksistents, objektid ja nende omadused, aeg ja ruum, põhjus ja tagajärg ning võimalus. Metafüüsika kaks põhilist uuringut on:

• Üldine metafüüsika, mis üritab olla universaalne viis lahti seletamaks reaalsuse olemust: kas on põhimõtteid, mis käivad kõige kohta, mis on reaalne?
• Spetsiifiline metafüüsika, mis otsib vastus küsimusele: mis on lõplikult reaalne? Need kaks küsimust ühendavad metafüüsika ontoloogia, mis uurib olevat, olemist ning olemisviise.

Etümoloogia

 Sõna “metafüüsika” tuleb Kreeka sõnast μετά (meta 'pärast' 'peale üle') ja φυσικά (füüsika 'loodus'). Sõna sai kasutust esimest korda Aristotelese teoste kogumis „Füüsika“ teostes, mis järgnesid raamatule „Füüsika“. Eessõna meta- viitab “peale” peatükke füüsikast. Aristoteles ise ei nimetanud oma raamatute sisu metafüüsikaks. Tema sõnades oli see “esimene filosoofia”. Aristotelese teoste toimetaja Andronicus of Rhodes oli see, kes pani sada aastat hilejn esimesed filosoofia rammatud füüsika raamatute järgi ja kutsus neid τὰ μετὰ τὰ φυσικὰ βιβλία (tà metà tà physikà biblía) ehk raamatud, mis tulevad peale raamatut "Füüsika". Sellele järgnes eksimus ladina teadlastelt, kes lugesid seda kui “ teadus, mis on peale füüsikat” .

Metafüüsika teaduses

 Kui tavaline teadus on lõpetanud küsimuste küsimise, jätkab metafüüsika küsimist “miks?”. Füüsika fundamentaalid on ehitatud kindlatele aksioomidele, mis tõestavad aatomeid, osakesi, jõude, laenguid, massi jne. Selliste tõestuste olemasolu loetakse teadusliku teooria lõpuks. Metafüüsika aga liigub edasi küsimustega:Kas kõik füüsika teooriad vajava aja ja ruumi olemasolu, objekte ja omadusi? Või piisab neist omadustest vaid ühest? Kui objekt muutub, kas ta jääb ikka samaks objektiks või mitte? Kas eristus objektide ja omaduste vahel on vajalik päris maailmas või meie arusaamale sellest?

Tagasilükkamine

 18. saj filosoof David Hume on väitnud oma ekstreemsetes vaadetes metafüüsika vastu, et kogu tõeline teadus vajab kas matemaatilisi või faktilisi tõestusi. Kõik, mis jääb mõõdetavast välja, on väärtusetu.

Teadlased ja filosoofid, kes eiravad kogu metafüüsikat, nimetatakse loogilisteks positivistideks.

Protsessi metafüüsika

Protsessi metafüüsika väidab, et muutus ja püsivus kaks igapäeva kogemuste alust. Varem arvati nendeks põhiliselt olevat: olemus ja püsivus. Protsessi mõtlejate kohaselt on tähtsal kohal meie reaalsuse loomisel: uudsus, vool ja juhus.

Analüütiline filosoofia

Varane analüütilne filosoofia kippus metafüüsikat tagasilükkama, mõjutatult loogilisest positivismist, metafüüsika toodi analüütilisse filosoofiasse tagasi 20. saj teisel poolel. Filosoofid David K. Lewis ja David Armstrong töötasid välja erinevaid teooriaid erinevatel metafüüsikat puudutavatel teemadel: üldkehtivus, põhjuslikus, võimalus, vajalikus ja abstraktsed objektid.

Budistide metafüüsika 

Budistide metafüüsika esitab erinevaid küsimusi reaalsuse olemuse kohta, toetudes buddha õpetustele. Varased budistide tekstid räägivad rohkem eetikast ja vaimsest arengust, mõnest kohast võib ka välja lugeda, et ta kannatakse maha mõtte metafüüsikast, nimetades seda ebakasulikuks ning määramatuks. Metafüüsika hakkas levima peale buddha surma Abidharma traditsioonis, kes uskusid, et nähtus dharma ülim füüsiline ja vaimne juhtum loob kõik, mida me tajume ning seostab seda kõigega meie ümber.