Külvinädalad
Külvinädalad olid talurahva elus kevadsuvine periood, mille järgi määrati sobiv külviaeg. Praegu seostatakse perioodi muistse agraarkalendriga.
Eesti alad muuda
19. sajandil aitasid Eestis teadmisi külviajast levitada ja säilitada väljaantavad kalendrid, milles avaldati ka külvinädalad. Külvinädalaid arvestati kas 10, algusega künnipäeval (14. aprill) või 9, algusega jüripäeval (23. aprill). Neid loeti jaanipäevani (24. juuni). Külvinädalaid arvestati tagurpidi, s.t et künnipäeval oli kümnes külvinädal ning jaanipäeval lõppes esimene külvinädal. Kagu-Eestis ja Lätis oli külvinädalaid 14 või 13, kusjuures neid loeti tagasi jaagupipäevast (25. juuli). Külvinädalate erinev arv tulenes eri piirkondade kliimatingimustest.[1]
Külvinädalate üheks osaks olid rohu- või heinanädalad, mil ei olnud soovitatav külvata. Rohunädalad olid enamasti 9. ja 6. külvinädal. Kaera külvati näiteks 9.–7. nädalal, 7. nädalal võis külvata otra ja maha panna kartulit, lina külvati 5. nädalal jne. Üldiselt loeti parimaks külvinädalaks seitsmendat. Pärast neljandat nädalat üldjuhul enam ei külvatud, järelejäänud nädalatel veeti sõnnikut või hariti kesa.[2]
Euroopa muuda
Kevadised külvinädalad olid tuntud ka Põhja-Euroopas ja mujalgi.[1]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (2. trükk). 2000. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 117.
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. 1995. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn, AS Pakett trükikoda. Lk 90