Kromaatilisus (värviteooria)

See artikkel räägib värviõpetuse mõistest, muusika mõiste kohta vaata artiklit kromaatika.

Kromaatilisus (kreeka keelest χρώμα, khrōma 'värv'), ka küllastus (saksa keeles Sättigung) või värvilisus (inglise keeles colorfulness) on üks värvuse põhikarakteristikutest paljudes värvisüsteemides^[1]. Sisuliselt tähendab värvi kromaatilisus rohkemat või vähemat värvilisust ehk seda, kui erk või kahvatu-tuhm on värvus^[2].

CIE värvsusdiagramm näitab iga värvitooni kromaatilisuse vähenemist valgevärvsuspunkti suunas

Punase värvi kromaatilisuse skaala. Vasakus servas on kromaatilisus 0% (puhas hall), paremas servas 100% (puhas punane)

Helmholtzi järgi on küllastus määratletud värvi puhtusega, st spektrivärvi osakaaluga värvis, kusjuures spektrivärvi ja valge valguse liitumisel tekib küllastamata värvus.

Sõnavara

Kromaatilisuse eestikeelseiks vasteiks on pakutud värvikust või värviküllasust. Uuemas kirjanduses soovitatakse terminoloogias varasemat harjumuspärast mõistet küllastus kasutada vaid kiirgava või reflekteeruva värvi iseloomustamisel (tähendus nagu ingliskeelsel terminil saturation) ning mõistet kromaatilisus kasutada objekti või pinnavärvi iseloomustamisel (tähendus nagu ingliskeelsel terminil chroma)^[3].

Värviõpetuses

Kromaatilisuse visuaalne hindamine on keerukam kui heleduse või värvitooni puhul. Visuaalselt määrab kromaatilisus värvi erinevuse sama heledusega akromaatilisest värvist (hallist). Maksimaalse kromaatilisusega värv (kromaatilisus 100%) on lähedane spektrivärvile (lisaks spektrivärvidele loetakse etaloniks ka purpurvärve), küllastuse vähenedes muutub värv kahvatumaks või tuhmimaks ^[2]. Kromaatilisuse skaala kulgeb maksimaalsest värviküllasusest sama heledusega hallini ja kaht tooni skaalas võrreldes on võimalik silmaga hinnata, kumb neist on kromaatilisem ja kumb tuhmim.

Kromaatilised värvid

Värviringi värvid on alati kromaatilised, neil on olemas nurgakraadiga märgitav värvitoon, mille osakaalu kromaatilisus näitab. Kromaatiliste värvide hulka kuuluvad

kõik spektrivärvid (nagu punane, oranžkollane, kollane, kollakasroheline, türkiissinine, sinine jt), samuti purpurvärvid (nagu magentapunane)
spektrivärvide omavahelised segud ehk murtud toonid, nagu pruun, oliivroheline jt, mille kromaatilisus on väiksem kui lähtevärvidel
kõigi värvitoonide segud akromaatiliste värvustega ehk värvivarjundid, nagu salveiroheline, õlgkollane, inkarnaat jt, mille kromaatilisus on väiksem kui lähtevärvil.

Akromaatilised värvid

Akromaatilise värvuse ehk neutraalvärvuse küllastus on null^[4]. Akromaatilised värvid on

Värvitajus

Kromaatilisuse taju on osa värvitajust ja sõltub valgustingimustest. Inimese silma võrkkesta rakkudest on värvide suhtes tundlikud kolvikesed töövõimelised päevavalguses. Pimeduses ja hämaruses on aktiivsed vaid kepikesed, mis on värvide suhtes vähem tundlikud ja seetõttu paistavad väheses valguses kõik värvid palju vähem kromaatilised.

Erinevusi värvisüsteemiti

Kõigis mõjurikkamates värvisüsteemides on kromaatilised värvid paigutatud värviringile ja akromaatilised värvid värviringi keskpunkti läbivale püstteljele, mis on ühtlasi ka heletumeduse teljeks. Kromaatilised skaalad kulgevad radiaalselt keskpunktist spektrivärvitoonini.

CIE kolorimeetriline süsteem
DIN-värvisüsteem väljendab küllastust küllastusastmega S
Munselli värvisüsteem seab erinevate värvitoonide maksimaalse küllastuse (chroma) vastavusse erineva heledusega halltoonidega
Natural Color System väljendab kromaatilisust (c) protsendiga
HSV-värvimudelis on kromaatilisus s (saturation, mitte chroma) üks kolmest koordinaatteljest
HLS-värvimudelis on samuti kromaatilisus üks koordinaattelgedest; seda mudelit peetakse intuitiivset arusaamist värvilisusest ja heledusest paremini kajastavaks kui HSV-mudelit^[5].

Näiteid

Värvuse kromaatilisus väheneb Munselli värvipuu keskme ehk halltoonide suunas
Igas rõhtreas on värvidel sama kromaatilisus (erinevus hallist)
NCS-i värvikolmnurgas on püstteljel mustasus-, diagonaalil kromaatilisusprotsent
Kromaatilisuse telg HSV-värvimudeli värvikehas
Värvuse heleduse ja küllastuse summa annab värvuse toonikvaliteedi (iseloomustatakse omadussõnadega)

Pigmentvärvides

Pigmentvärvide puhul sõltub värvilisus sellest, kui palju kromaatilist värvipigmenti mingi värv sisaldab. Kromaatilisust väljendatakse üldjuhul protsentides, vahel ka kromaatilisusarvu kaudu. Sajaprotsendilise kromaatilisusega on puhas värvipigment. Tavaliste sise- ja välisvärvide, mis koosnevad pigmendist ja sideainest, kromaatilisus võib ulatuda kuni 80 protsendini, kuid kõige enam kasutatakse 20–50 vahemikku jääva kromaatilisusega värve. Praktiliselt saab kromaatilisus kasvada pigmendiosakeste lisamisel värvisse selle hetkeni, kuni värv visuaalselt enam ei muutu.

Kromaatilisus värvipsühholoogias

Pastelsed (vähene kuni keskmine kromaatilisus, keskmisest suurem heledus) värvid tähendavad ohutut, pehmet ja naiselikku ning on seostatud näiteks beebidega.
Küllastatud, st eredad ja intensiivsed värvid tähendavad valjut, domineerivat, võimekat, õnnelikku ja tugevat ning on seetõttu sageli kasutusel lippudel, embleemidel ja logodel.
Küllastamata värvid tähendavad vana ja luitunut ning on sageli seostatud vanade fotode ja iganenud esemetega.^[5]

Vaata ka

Viited

↑ M. Tammert. Värviõpetus. Tallinn, 2006. lk 70
↑ ^2,0 ^2,1 http://opiobjektid.tptlive.ee/Varviop/VT_Varvikorrastus_Varvikarakteristikud0.htm
↑ M. Tammert. Värviteooria. 2017. lk 115
↑ M. Tammert. Värviõpetus. Tallinn, 2006. lk 71
↑ ^5,0 ^5,1 Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli Digitehnoloogiate instituut. Multimeedium. Värvid

Välislingid

[1] M. Tammert. Värviõpetus. Tallinn, 2006. lk 70

[opiobjektid.tptlive.ee-2] 2,0 ^2,1 http://opiobjektid.tptlive.ee/Varviop/VT_Varvikorrastus_Varvikarakteristikud0.htm

[3] M. Tammert. Värviteooria. 2017. lk 115

[4] M. Tammert. Värviõpetus. Tallinn, 2006. lk 71

[cs.tlu.ee-5] 5,0 ^5,1 Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli Digitehnoloogiate instituut. Multimeedium. Värvid

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]