Jonas Laurentii Carlblom
Jonas Laurentii Carlblom (16. juuli 1725 Karleby, Falköping, Västergötland – 31. märts/11. aprill 1784 Haapsalu) oli Eesti vaimulik.
Carlblom õppis kodus kaplan Cederbergi käe all, hiljem Skara triviaalkoolis ja gümnaasiumis (aastatel 1736–1746). Turu ülikooli immatrikuleerus ta 10. septembril 1746, oli kohal veel aastal 1748. Oli seejärel Helsingis Andreas Helleniuse juures koduõpetajaks, samuti Tallinnas pastor Johann Roosi juures ja Vormsis. Ordineeriti 10. mail/21. mail 1755 õpetajaks.
Oli aastatel 1755–1774 (kutsuti 16. märtsil/27. märtsil 1753) Noarootsi Püha Katariina koguduse õpetaja. Eestimaa konsistooriumi assessor oli 30. jaanuarist/10. veebruarist 1769 – 13. juunini/24. juunini 1783. Saarte-Lääne praostkonna praostiks sai ta 16. septembril/27. septembril 1769. Haapsalu Püha Johannese koguduse õpetaja oli ta (kutsuti 9. oktoobril/20. oktoobril 1773, oli Haapsalus kohal 28. aprillil/9. mail 1774, introdutseeriti 25. mail/5. juunil 1774) aastatel 1774–1784. Ranna-Lääne praostkonna praostiks sai ta 7. veebruaril/18. veebruaril 1774[1].
Carlblom oli aastal 1779 ilmunud eestikeelse jutluseraamatu üks koostajatest, temalt ilmus seal mitu jutlust[2].
Isiklikku
muudaTema poeg Gustav Carlblom oli Noarootsi Püha Katariina koguduse õpetaja, teine poeg Johannes Carlblom vanem oli Tõstamaa Maarja koguduse õpetaja. Pojapoeg Peter Carlblom oli Risti koguduse õpetaja, pojapoeg Friedrich Carlblom oli Viljandi Pauluse koguduse õpetaja, pojapoeg Johannes Carlblom oli Noarootsi Püha Katariina koguduse õpetaja, pojapoeg Paul Carlblom oli Tarvastu Peetri koguduse õpetaja. Tema äi Andreas Hollming oli Vormsi Püha Olavi koguduse õpetaja.