See artikkel räägib paavstist; Konstantinoopoli patriarhi kohta vaata lehekülge Johannes XII (Konstantinoopoli patriarh).

Johannes XII, ladinapäraselt Ioannes XII (Ottaviano Spoletost, Octavianus või Ottaviano dei Conti di Tuscolo, 937964) oli paavst 955–964, seejuures 963–964 koos Leo VIII-ga. Ta oli 130. paavst. Ta oli 954–964 Rooma vürst ja senaator (princeps atque omnium Romanorum senator).

Johannes XII
Sünninimi Ottaviano
Valitsemisaja algus 16. detsember 955
Valitsemisaja lõpp 14. mai 964
Eelkäija Agapetus II
Järeltulija Leo VIII, Benedictus V
Sünnikuupäev 937 ?
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 14. mai 964
Surmakoht Campagna

Ottaviano oli sündinud Roomas Via Lata piirkonnas 937. aasta paiku Spoleto hertsogi ja Rooma valitseja Alberico II pojana. Ühe versiooni järgi oli ta sündinud abieluvälisest suhtest, teise versiooni järgi oli tema ema Itaalia kuninga Ugo (Hugues Arles'ist) tütar Alda.

Ottaviano oli Alberico II ema Marozia kaudu paavst Johannes XI sugulane.

Ta sai Salvador Miranda järgi Marinus II ajal kardinaldiakoniks ja isa surma järel 31. augustil 954 Rooma valitsejaks.

Paavstiks saamine

muuda

Alberico II kutsus 954 oma surivoodi juurde Rooma vaimulikud ja aadlikud, kes tõotasid talle, et valivad pärast Agapetus II surma uueks paavstiks Ottaviano, kes sai Johannes XII nime all paavstiks 16. detsembril 955.

Johannes XII oli paavstiks saades umbes 18-aastane. Teda peetakse praeguses ajalookäsitluses noorimaks paavstiks saanud isikuks. Mõnedel andmetel võis temast nooremana saada paavstiks Benedictus IX.

Johannes XII oli Johannes II järel teine isik, kes muutis paavstiks saades oma nime.

Otto I kroonimine keisriks

muuda
 
Johannes XII ja Otto I Suur.

Johannes XII üritas 958 laiendada Kirikuriiki, mistõttu paavsti vägi ründas Capuat ja Beneventot, kuid Salerno vürst Gisulfo I suutis vaenupoolte vahel rahu sõlmida.

959 vallutas Itaalia kuningas Berengar II Spoleto hertsogiriigi ja tungis Kirikuriigi territooriumile. Johannes XII saatis abi lootuses 960 saadikud Saksa kuninga Otto I Suur juurde, keda ta kutsus Itaaliasse ja kellele ta pakkus keisri krooni.

Otto I kinnitas paavsti saadikutele, et ta kaitseb paavsti ja Kirikuriiki ning ei sekku Rooma siseasjadesse. Paavst lubas seepeale, et ei liitu Berengari ega tema poja Adalbertoga. Otto tungis 961 Itaaliasse ja marssis 31. jaanuaril 962 Rooma, kus Johannes XII kroonis ta 2. veebruaril 962 Rooma Peetri kirikus Saksa-Rooma keisriks, tema abikaasa Adelheidi aga keisrinnaks. Rooma elanikud andsid keisrile truudusvande ja lubasid Berengari mitte toetada.

Keiser pidas Roomas 12. veebruaril 962 sinodi, millel kohustati paavsti oma elukombeid muutma. Paavst kinnitas Verona piiskopiks Ratheriuse ning määras ametisse Saksa piiskoppe.

Otto I avaldas 13. veebruaril 962 privileegi (Privilegium Ottonianum), mille alusel pidi keiser või tema saadik andma paavstiks valitud isikule vastava kinnituse, uus paavst pidi andma keisrile truudusvande ja tunnustama keisrit Kirikuriigi isandana. Keiser kohustus tagama Kirikuriigi terviklikkuse ning lubas selle territooriumi laiendada.

Skisma

muuda

Keiser Otto I lahkus 14. veebruaril 962 Roomast, et võidelda Berengar II-ga. Kaitsjat, kuid mitte isandat soovinud Johannes XII otsustas tihendada suhteid Berengari poja Adalberto, Bütsantsi ja ungarlastega. Paavst läkitas nende juurde saadikud, kes nabiti aga Otto I sõdurite poolt kinni.

Johannes XII saatis seepeale saadikud Otto juurde, et oma tegevust õigustada. Paavst taunis ka, et Berengar II-lt tagasi vallutatud, kuid Kirikuriigile kuulunud linnad pidid andma truudusvande Ottole. Paavst võttis 962 Roomas pidulikult vastu Adalberto.

Esmalt rahumeelsel viisil suhteid siluda püüdnud Otto I saatis Rooma oma saadiku Cremona piiskopi ja krooniku Liutprandi, kes üritas keisri ja paavsti tüli vahendada.

Keisri pooldajad korraldasid peatselt Roomas ülestõusu ja 1. novembril (või 2. novembril) 963 naasis Otto I Rooma, paavst aga põgenes koos kogu paavstliku varakambri varaga Adalberto saatel Tivolisse. Otto kutsus 6. novembril Rooma Peetri kirikus kokku sinodi ja kohustas roomlasi tõotama, et nad ei vali tulevikus paavsti ilma tema loata.

Sinod kutsus Johannest kolm korda Rooma, kes keeldus sinodile ilmumast ja ähvardas osalejaid ekskommunikatsiooniga. Sinod leidis, et Johannes XII oli süüdi reetmises, pühaduse teotamises, mõrvas, intsestis, abielurikkumises ja simoonias ning ta tagandati 4. detsembril 963 ametist. Uueks paavstiks valiti kuuria ametnik (protoscriniarius) Leo VIII.

Johannes XII korraldas Roomas ülestõusu, mis suruti 3. jaanuaril 964 maha. Veebruaris 964 lahkus Otto I Roomast. Johannes XII-l õnnestus Roomas taas võim haarata, mistõttu Leo VIII pidi põgenema. Johannes XII korraldusel represseeriti Leo VIII pooldajaid.

Johannes XII pidas 26. veebruaril 964 Rooma Peetri kirikus sinodi, millel kuulutati eelmise sinodi otsused kehtetuteks, Leo VIII tagandati ametist ja ekskommunisteeriti koos oma toetajatega ning tema ametisse pühitsemine kuulutati kehtetuks. Sinodi otsusega tagandati ametist ka Ostia piiskop Sicco, kuna ta oli pühitsenud Leo VIII paavstiks. Otto I tuli aprillis 964 Rooma tagasi ja Johannes XII põgenes Campagnasse.

Tänapäeva kirikuloolased leiavad, et Johannes XII tagandamine polnud õigustatud, samas loetakse ka Leo VIII-t õigusjärgseks paavstiks, mistõttu tekkis olukord, kus korraga oli võimul kaks paavsti.

Suhted Poolaga

muuda

Johannes XII saatis 964 Poolasse Tuscolo piiskopi Egidiuse.

Kloostrireform

muuda

Johannes XII kinnitas Farfa, Subiaco ja Verduni piiskopkonnas asuva St. Vitoni kloostrite privileegid. Ta käis mais 958 Subiaco kloostris palverännakul.

Ta kinkis Roomas palverännakul viibinud munk Ekkehardile Ristija Johannese reliikviad.

Suhted Briti piiskoppidega

muuda

Johannes XII andis 957 Roomas palverännakul olnud Yorki peapiiskopile Oscytelile palliumi. Ta andis 960 palliumi Canterbury peapiiskopile Dunstanile.

Suhted Saksa piiskoppidega

muuda

Johannes XII rajas 12. veebruaril 962 toimunud sinodil Magdeburgi peapiiskopkonna ja Moseburgi piiskopkonna.

Ta andis palliumi Salzburgi ja Trieri peapiiskoppidele.

Uued kardinalid

muuda

Johannes XII määras 30 uut kardinali. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Benedictus V.

  1. Benedictus (Benedetto), Porto piiskop
  2. Benedictus (Benedetto), hilisem paavst Benedictus V
  3. Benedictus (Bendetto), San Sisto kardinalpreester
  4. Benedictus (Benedetto)
  5. Bonfilius (Bonfilio)
  6. Domnus (Domno)
  7. Egidius (Egidio), Frascati piiskop
  8. Georgius (Giorgio), San Pietro in Vincoli kardinalpreester
  9. Gregorius (Gregorio), Albano piiskop
  10. Gregorius (Gregorio), Ostia piiskop
  11. Hadrianus (Adriano), San Lorenzo in Lucina kardinalpreester
  12. Hadrianus (Adriano), Santa Maria in Trastevere kardinalpreester
  13. Johannes (Giovanni), Sabina piiskop
  14. Johannes (Giovanni), Santi Silvestro e Martino ai Monti kardinalpreester
  15. Johannes (Giovanni), Santa Susanna kardinalpreester
  16. Johannes (Giovanni)
  17. Johannes (Giovanni)
  18. Julianus (Giuliano)
  19. Leo (Leone), Santa Balbina kardinalpreester
  20. Leo (Leone), San Croce in Gerusalemme kardinalpreester
  21. Petrus (Pietro)
  22. Petrus (Pietro), Santi Giovanni e Paolo kardinalpreester
  23. Sicco, Ostia piiskop
  24. Stephanus (Stefano), Santa Cecilia kardinalpreester
  25. Stephanus (Stefano),San Nereo ed Achilleo kardinalpreester
  26. Stephanus (Stefano), Santa Sabina kardinalpreester
  27. Theophilus (Teofilo), Palestrina piiskop
  28. Theophylactus (Teofilatto), San Crisogono kardinalpreester
  29. Theophylactus (Teofilatto), San Quattro Coronati kardinalpreester
  30. Vidon (Vidone), piiskop

Johannes XII suri 14. mail 964 Campagnas. Ühe versiooni järgi sai ta südamerabanduse, teise versiooni järgi oli ta voodis ühe Stefanetta-nimelise abielunaisega ja jäi tolle abikaasale vahele, kes ta surnuks kägistas või peksis ning tema surnukeha aknast välja heitis.

Ta maeti Lateraani basiilikasse.

Johannes XII oli surres umbes 27-aastane. Hiljem pole ükski paavst nii noorelt surnud.

Hinnang

muuda

"Catholic Encyclopedia" hinnangul oli Lateraani palee Johannes XII ajal pigem bordell, korruptsioonist kujunes aga Rooma üldine häbiplekk.

Kirjandus

muuda
  • Wilhelm Chraska: Johannes XII. Eine Studie zu einem problematischen Pontifikat. Aalen 1973.
  • Karl Hampe: Die Berufung Ottos des Grossen nach Rom durch Papst Johannes XII. "Historische Aufsätze K. Zeumer zum 60. Geburtstag als Festgabe dargebracht". Weimar, 1910: 153–168.
  • Ernst-Dieter Hehl: Der wohlberatene Papst. Die römische Synode Johannes' XII. vom Februar 964. K. Herbers, "Ex ipsis rerum documentis. Beiträge zur Mediävistik. Festschrift für H. Zimmermann". Sigmaringen, 1991: 257–275.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Liber Pontificalis.
  • Harald Zimmermann: Die Deposition der Päpste Johannes XII., Leo VIII. und Benedikt V. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 68, 1960: 209–225.
  • Harald Zimmermann: Prozess und Absetzung Papst Johannes XII. Quellen und Urteile. "Österreichisches Archiv für Kirchenrecht" 12, 1961: 207–230.

Välislingid

muuda
Eelnev
Agapetus II
Rooma paavst
955965
Järgnev
Leo VIII, Benedictus V