Johan Kinnemond
Johan Kinnemond (ka John Kinnemond; suri 24. märts 1638) oli šoti päritolu Rootsi sõjaväelane (ooberst), Nöteborgi komandant ja Liivimaa mõisnik.[1]
Tema puhul on allikates kasutatud väga erinevaid nimekujusid, muuhulgas:Kinninmonth, Kynnimouth, Kinnemundt, Kinninmond, Kinemun, Kinemundt, Kyninmonth ja Kynemand.
Kinnemondide suguvõsast põlvnenud Johan Kinnemondi täpse päritolu kohta andmed puuduvad, kuid kuna teda on mainitud 1620. aastatel Rootsi teenistusse astunud vendade Patrick Kinnemondi (suri 1645) ja Thomas Kinnemondi (suri 1657) vanema venna või lellena, siis võib oletada, et ta sündis Šotimaal Fife'is Ceresi kihelkonnas Callange'i külas või talus[2], mis oli suguvõsale kuulunud juba alates 1440. aastatest[3].
Rootsi teenistuses on teda esmamainitud 9. veebruaril 1621, mil ta teenis leitnandina Mansfeldi krahv Philippi värvatud jalaväerügemendi Erik Handi kompaniis.[4] Kompanii koosseisus võttis sama aasta septembris osa Riia vallutamisest ning sai 16. novembril 1621 Gustav II Adolfilt lääniks Sēja mõisa (Zögenhof, Enneberg) Krimulda kihelkonnas.
9. juunil 1622 on teda mainitud ülemvahtmeistri ja kompaniiülemana Kristoffer Assarsson Mannersköldi Västergötlandi rügemendis.[5] 1624. aastal teenis ta majori auastmes Johan Banéri Östergötlandi rügemendis. 1626. aastal oli ta juba ooberstleitnandi auastmesse ülendatud.[1]
Poola-Rootsi sõja ajal hoidis ta 150 musketäriga Gniewi (Mewe') linna Poolas. Järgmisel aastal kiitis riigikantsler Axel Oxenstierna heaks Gniewi kodanike soovi tagastada neile kaks kastitäit tööriistu, mille Kinnemond neilt konfiskeerinud oli.[1]
Kinnemondist sai 1628. aastal Närke-Värmlandi rügemendi ülem oobersti auastmes. Sama aasta detsembris otsustas Oxenstierna, et Kinnemond peab oma rügemendiga suunduma Pillausse ning hiljemalt jaanuaris 1629 oli temast saanud Pillau komandant. Positsiooni tähtsusest annab aimu asjaolu, et veebruaris andis Oxenstierna Kinnemondile teada, et kogu Preisimaa sõltub Pillau sadamast ja kindlusest. Järgnevatel kuudel tabas Pillaud epideemia ning riigikantsler andis mais korralduse Kinnemondi rügemendile naasta kodumaale, kuna nende rolli Pillaus pidi üle võtma ooberst Alexander von Essen (1594–1664) oma rügemendiga.[1]
1630. aastatel teenis ta Ingerimaal Nöteborgi kindluse komandandina.[1][6]
1636. aastal omandas ta Šotimaa kuninglikult nõukogult enda sündi ja päritolu tõendava tunnistuse.[1]
Suri 24. märtsil 1638 ning maeti Lofta kirikusse Kalmari läänis, mis oli Ulfsparrede, tema abikaasa suguvõsa, matusepaik. Säilinud on abielupaari esinduslik kivist hauaplaat. Kivile on kantud järgnev tekst:
HÄR LIGGER BEGRAVVEN DEN EDELLE OCH WELBÖRDIGE JOHANS KINNMONTHS
ÖFVERSTE OCH STATTHALTER GUVERNATOR ÖFWER NÖTEBORGHES LENE TORSJÖ OCH GURSTEN
HAVVER LEFWATH MED SIN ELSKLIG KERE FROU TEN EDELE OCH WELBÖRDIGE FROU KRISTINA IFERSDOTTER ULFSPAR
UTI 17 ÅHR AVSOMANDE PÅ NÖTEBORGH SLOTT DEN 14 MARTI Å 1638[7]
Legend muuda
1903. aastal ilmunud rahvajuttude kogumikus Skrifter för Folket esineb Johan Kinnemond ühes loos oma venna tapjana. Nimelt olla Ottinge mõisnikul Ivar Christersson Ulfsparrel olnud kaunis tütar Christina, kellele aga ükski kosilane polnud sobinud. Kui Johan Kinnemond neiu kätt läinud paluma, olnud tüdruku isa temaga väga rahul, tütre talle mehele pannud ja Ottinge mõisa kaasavaraks andnud. Christina Ulfsparrele aga mees ei meeldinud ning abieluvoodit ta temaga jagada ei soovinud. Häbistatud Kinnemond võtnud seepeale vastu kuninga pakkumise minna Nöteborgi komandandiks Ingerimaale ning jätnud naise mõisavaldusi valitsema. Christina Ulfsparre oli aga pulmas kohanud oma abikaasa venda Moritzit, nende vahel oli puhkenud armastus ning Johan Kinnemondi äraolekul käinud Moritz sageli oma vennanaise juures. Kuulujutud jõudnud Nöteborgi ning Johan otsustas koos ühe teenriga kiiresti kodumõisa sõita. Tänu külmale talvele oli võimalik üle külmunud Põhjalahe ratsutada, mistõttu teekond läks ruttu. Mõisa jõudes leidnud Johan Moritzi ja Christina oma abieluvoodist ning tapnud oma venna kaminast võetud tulehargiga. Koos teenriga müürinud ta venna surnukeha ja tulehargi mõisahoone seina sisse ja lahkunud tagasi Nöteborgi. Kui mõisahoone umbes 1800. aasta paiku lammutati, olevat sealt leitud inimese skelett ja tulehark, mis kaasajani säilinud on.[7]
Kuigi legendis esineb mitmeid ajalooliselt õigeid seiku (Kinnemondi abielu Christina Ulfsparrega, mis jäi lastetuks ning Kinnemondi asumine Nöteborgi), esineb seal ka tõsiseid faktivigu (Kinnemondil polnud teadaolevalt Moritzi nimelist venda, Ottinge mõis ei kuulunud Ulfsparredele ega Kinnemondidele). Tõenäoliselt on legendile ainest andnud mitmes Lofta kihelkonna mõisas (Ottinge, Gursten) toimunud sündmused.
Perekond muuda
Johan Kinnemond abiellus Christina Ivarsdotter Ulfsparrega (suri 1671), kes oli Pärnu (1604) ja Kalmari asehalduri Ivar Christersson Ulfsparre (suri enne 1632) ja Anna Eriksdotter Sabeli (suri 1636) tütar.[8] Nende abielust lapsi ei sündinud.
Johan Kinnemondi surma järel abiellus Christina Ulfsparre samuti šoti päritolu Rootsi ohvitseri Alexander Irvingiga (hukkus 29. septembril 1665 duellil). Irving oli olnud kihlatud Christina Ulfsparre õetütre Kerstin Kaggiga, kuid viimane oli noormehe maha jätnud, mispeale tädi vihastas oma õetütre peale, ähvardas ta pärandusest ilma jätta ning abiellus seejärel ise noormehega. Ulfsparre ja Irvingi abielu lõppes 1665. aastal lahutusega.[9]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 2828 - John Kinnemond
- ↑ Kelsey Jackson Williams "Three Scots Tombs in Riga." Northern Studies, 51, lk. 50-63.
- ↑ Callange. Fife Place Names
- ↑ Erik Handi kompanii munsterroll, 9. veebruar 1621
- ↑ Johan Kinnemondi kompanii munsterroll, 9. juuni 1622
- ↑ Rootsi riiginõukogu protokollid, 1634 lk. 214-215
- ↑ 7,0 7,1 "Eldgavfeln på Ottinge eller Kärlek och brott."
- ↑ Adliga HJORTÖ-släkten eller Ulfsparre nr 112 †
- ↑ Adliga ätten Irving nr 308 †