Jeruusalemm (ooper)


"Jeruusalemm" (Jérusalem) on Giuseppe Verdi ooper neljas vaatuses Alphonse Royeri ja Gustave Vaëzi libretole Temistocle Solera libreto järgi Verdi neljandale ooperile I Lombardi alla prima crociata (1843). Prantslaste grand opera põhimõtetel ümber töötatud variant. Lisatud obligatoorne balletistseen. Lisati uusi muusikalugusid ja tehti faabulas struktuurimuudatusi.

Ajalugu muuda

Pariisi ooperi impressaario Léon Pillet kutsus Verdi 1845. aasta novembris oma teatrile, kuid Verdi keeldus esialgu. See oli Verdi esimene kokkupuude maineka Pariisi Académie Royale de Musique'iga, nagu tollal Pariisi ooperit ametlikult tunti. Kui Verdi oli mõnda aega ettepanekut kaalunud, jõudis järeldusele, et ka tema peaks prantslastega loominguliselt suhtlema nagu aktiivselt olid teinud Rossini ja Donizetti. Ta pakkus teatrile, et võiks mõne tema varasema oopuse kujundada prantslaste maitsele. Valikuga polnud raskusi, sest just oli suure eduga Milano La Scalas etendatud ooperit I lombardi. Verdi saabus Pariisi 27. juulil 1847 ning asus kohe tööle. Faabulas tuli teha olulisi muudatusi. Oli vaja panna paika prantslaste osalemine esimeses ristisõjas ja tegelaste nimed muudeti itaaliapärastest prantslasse pärasteks. Mitmed algses versioonis esinenud rollid jäeti välja, sealhulgas Oronte juhtiv tenori roll. Romantika tõsteti rohkem esile. Ooper sai õnneliku lõpu. Verdi komponeeris juurde balletistseeni. Oma algsetele kohtadele jäid vaid mõned muusikanumbrid.

Esmaettekanne toimus 26. novembril 1847 Pariisi Académie Royale de Musique'is Salle Le Peletier´s. Esietendus polnud edukas. Prantsuse publik jättis järgmiste etenduste saalid pooltühjaks. Ooper võeti peagi mängukavast maha. Juba proovide ajal saatis Verdi kirja oma kirjastajale Ricordile, et too astuks samme I lombardi prantsuskeelse variandi lavastamiseks Itaalias. Caliusto Bassi tõlkis prantsuskeelse teksti itaalia keelde. Itaaliakeelne variant esitati Milano La Scalas 26. detsembril 1850 nimetuse Gerusalemme all. Kuid see ei suutnud asendada originaali I lombardi. Itaalia publik jäi ükskõikseks. Konstanteeriti, et see ooper pole Verdil eriti õnnestunud. Teos ei leidnud statsionaarset kohta ei Prantsusmaa ega Itaalia teatrite repertuaaris. Seda esitati vaid Torinos (1850) ning ajavahemikul 1854–1865 Veneetsias, Veronas ja kaks korda Roomas. Oli ka ettekandmisel New Orleansis (1850). Ooper langes ligi 100 aastaks ooperimajade tähelepanu alt välja.

20. sajandi taasavastamine toimus 1963. aastal, kui Veneetsia La Fenice võttis mängukavva Gerusalemme variandi. Esitati ka Münchenis (1965). 1975. aastal kanti ooper kontsertettekandena ette Itaalia raadios (RAI). Prantsuskeelset varianti on esitatud Pariisis (1984), Parmas (1986, 2016), Londonis (1986), Viinis (1990, 2004), Leedsis (1990), New Yorgis (1998), Genfis (1998), Genovas (2000), Frankfurdis (2003), Amsterdamis (2005), Sarasotas (2014) ja Bilbaos (2016).  2014. aastal sai seda ja kõiki teisi Verdi oopereid näha kinos Artis programmi „Tutto Verdi” raames, mille Eestisse vahendas Itaalia saatkond.

Rollide esmaesitajad muuda

-         Gilbert Duprez (Gaston),

-         Charles Portheaut (Toulouse´i krahv),

-         Adolphe Joseph Louis Alizard (Roger),

-         Julian van Gelder (Hélène),

-         Hippolyte Bremont (Adhemar de Monteil),

-         Mme Müller (Isaure),

-         M. Barbot (Raymond).

Muusikajuht ja kontsertmeister Giuseppe Verdi.

Rollid muuda

-         Gaston (tenor),

-         Toulouse’i krahv (bariton),

-         Roger (bass),

-         Hélène (sopran),

-         Isaure (sopran),

-         Adhemar de Monteil (bass),

-         Raymond (tenor).

Süžee muuda

Tegevus toimub 1095.–1099. aastal Toulouse’is krahvi palees, Palestiinas emiiri palees Ramlas ning emiiri haaremis.

Noored armastajad, viskont Gaston ja Toulouse´i krahvi tütar Hélène tahavad abielluda. Nende perekonnad on aga aastaid olnud vaenulikud. Gaston peab minema ristisõtta kus ta on määratud väeüksuste juhiks. Krahv soostub kahe perekonna leppimisega ja lubab Hélènel abielluda Gastoniga. Krahvi vend Roger on ka juba pikka aega olnud Hélènesse armunud ning teda haarab armukadedus. Gaston vannub paavstkonnale truudust. Krahv kingib Gastonile tunnustuse märgiks oma valge mantli. Rogeril küpseb plaan tappa oma konkurent. Ta palkab oma plaani elluviimiseks sõduri ja käsib sellel tappa kirikuväljakul mees, kes ei kanna valget mantlit. Sõdur tapab Toulouse’i krahvi. Tabatud sõdur tunnistab kuriteo üles, kuid Rogeril õnnestub kuriteo organiseerijaks teha Gaston. Gaston eitab oma süüd, kuid keegi teda ei usu. Ta saadetakse karistuseks pagendusse kõrbesse Ramla linna lähedal Palestiinas.

Südametunnistuse piinadest vaevatud Roger läheb samuti Palestiinasse. Sinna tuleb ka Hèlèna oma  kaaslase Isaurega. Nad otsivad kedagi, kes võiks Gastoni saatusest rääkida. Nad arvavad, et noormees on surnud. Naised kohtuvad Gastoni kaaslase Raymondiga, kes ütleb, et Gaston on elus, kuid on Ramla lähedal vangistuses. Gastonil on plaan vanglast põgeneda. Ramla emiir väidab, et põgenemisele on mõttetu mõelda.

Ristisõdijad tungivad linna ja vabastavad Gastoni. Algab otsustav lahing mille võidavad ristisõdijad. Rahvas saab teada, et rüütel, kes tõstis vallutatud linna kohale lipu on Gaston. Erak avaldab enne surma, et Roger oli krahvi surma organiseerija. Roger tunnistab, et tema oli kuriteo organisaator. Ta lunastab oma patu kangelasliku surmaga venna käte vahel, kes talle andestab.

Muusikalugusid muuda

  • Hélène’i ja Gastoni duett „Adieu, mon bien-aimé”,
  • Hélène palvus „Vierge Marie, ma voix te prie”,
  • Isaure’i ja Hélène’i duett „Vierge marie”,
  • koor „Cité du Seigneur!”,
  • Rogeri aaria „Le Seigneur nous promet la victoire”,
  • kvintett „Je tremble encor, j’y crois à peine”,
  • Rogeri cantabile „Oh! dans l’ombre, dans le mystère”,
  • Rogeri kabaletta „Ah!viens! démon! esprit du mal!”,
  • Rogeri aaria „O jour fatal! ô crime!”,
  • Hélène’i kabaletta „Quelle ivresse! bonheur supréme!”,
  •  Gastoni aaria „O mes amis, mes frères d’armes”,
  • finaal „A toi gloire ô Dieu de victoire”.