Jakob Sõnajalg
Jakob Sõnajalg (3. november 1887 Mäo vald – 4. mai 1947 Paide) oli Eesti poliitik.
Jakob Sõnajalg õppis Paide linnakoolis ja H. Treffneri eragümnaasiumis. 1909. aastast sai Jakob Sõnajalg kodukülas kooliõpetaja koha. 1917. aastal oli ta Järva maakonna miilitsakomitee abiesimees ja esimeste omavalitsuste valimiste järele Järva maakonnanõukogu liige ning maakonnavalitsuse sekretär. 1918 aasta algul oli ta enamlaste käes vangis, algul Naissaarel, pärast Krestõ vanglas Petrogradis. Vabaks sai Bresti rahulepingu põhjal ja Eestisse pääses 1918. aasta aprillikuus.
1918. aastal asus tööle Järva maakonnavalitsuses. Sõjaminister Konstantin Pätsi erilisel volitusel organiseeris Järvamaa kaitsepataljoni ja võttis osa pataljoni esimestest lahingutest enamlastega[1].
Ta oli 1919–1935[2] Järva maakonnavalitsuse ja maavalitsuse esimees, Asutava Kogu liige Eesti Tööerakonna rühma liikmena ning alates 2. augustist 1936 Konstantin Koniku asemel V Riigikogu liige. Ta oli ka Paide linnavolinik. 1936. aastal valiti ta Paide põllumeeste konvendi liikmeks.
29. jaanuaril 1934 teatas Uudisleht, et Järva Maavalitsuse esimees Jakob Sõnajalg on end oma kabinetis üles poonud[3]. Teade ei vastanud tõele[4].
16. mail 1938 määras Rakvere ringkonnakohus talle karistuseks omastamise, raiskamise ja võltsimise eest[5] 8 aastat sunnitööd[6].
Viited Redigeeri
- ↑ Maaomavalitsus nr 18. Jakob Sõnajalg, Eesti Maakondade Liidu häälekandja 25. novembril 1925, lk 314-315
- ↑ Maawalitsuste kooseisud 3-liikmelisteks. Isiklikul palwel ja terwislikel põhjustel lahkub ametist Järwa maawalitsuse esimees Jakob Sõnajalg., Päewaleht, nr. 69, 11 märts 1934
- ↑ https://dea.digar.ee/page/uudisleht/1934/01/29/1 Järva maavalitsuse esimehe vabasurm. Uudisleht, 29. jaanuar 1934, nr. 21, lk. 1.
- ↑ https://dea.digar.ee/page/rahvalehtvabamaa/1934/01/30/3 Väljamõeldud surmasõnum. Rahvaleht, 30. jaanuar 1934, nr. 12, lk. 3.
- ↑ Järva maaisad kohtu ees., Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 53, 6 mai 1938
- ↑ Sunnitööle ja vangimajja! Rahvaleht, 17. mai 1938, nr. 60, lk. 3.